Õpetaja tagasiside | Tõsised teemad koomilises võtmes

Mõne aasta eest tähistati 100 aasta möödumist Vabadussõja sündmustest, selleks puhuks oli sõjamuuseumi eestvedamisel valminud näidissoomusrong „Wabadus“, mis kandis samuti numbrit 7. Sellist soomusrongi tegelikkuses ei eksisteerinud. Oli võimalus seda koos õpilastega Puka jaamas külastada ning saada kaitseliitlastelt ja teistelt vabatahtlikelt lisaks soomusrongi enda nägemisele hea ülevaade toonasest relvastusest ning varustusest, sõjapidamisviisidest ja olmest. Eelnevast tulenevalt ning ilma etenduse kokkuvõttesse süvenemata arvasin, et etendus kasutab soomusrongi näitamisest saadud kogemust otsesemalt. Tegelikkus kujunes teistsuguseks, aga arvatust hoopis huvitavamaks.

Vaimustavalt oli põimitud tänapäev ja 1919. aasta. Soomusrong kui kujunduselement, aga ka kujund kõneles nii vormiliselt kui sisuliselt. Tegelikult eksisteerinud ja Vabadussõjas osalenud inimeste kasutamine lisas vürtsi, aga andis ka rohkem mõtteainet. Tänapäevaste tegelaste probleemid ja tegevused – telefoni või selle levi ja interneti kadumine, vaikuse vajadus ja minikruntide ostmine vaikuse kuulamiseks, idufirmade olemuse mõtestamine, äpid, vallavanema ärplemine – tundusid sajanditaguste pärisprobleemide kõrval kunstlikena, veidi naeruväärsetenagi. Aktuaalsust lisasid situatsioonikoomikana mõjunud repliigid näiteks puhkpilliorkestri, vaktsineerimise ja naiste kohta. Naise asetamine soomusrongi komandöriks, ehkki Jaagup Varese nime all, nagu oli päriselt Vabadussõjas, on ka omamoodi paradoks või ninanips just Saara Nüganeni kehastuses, eriti kui meenutada, keda mängis Elmo Nüganen filmis „Nimed marmortahvlil“.

Saara Nüganen oli väga veenev ning tema öeldud laused kumasid kõrvus pikemalt. Need väärtused, mille nimel Vabadussõjas võideldi – Eesti ja vabadus – on praeguseks võibolla üldse kõrvalised või hoopis teise tähendusega, igatahes paljude jaoks vähem olulised kui raha. Hea oleks, kui selle üle mõtleksime. Küsimus, mida rahvusülikool tähendab meile täna ja mismoodi tundus see 1919. aastal, kui eestikeelne ülikool Vabadussõja ajal tegutsemist alustas, on väga kohane, aga ka valus. Sest kui kaugele eesti keelega praeguses teadusmaailmas jõuab?

Tõsised teemad olid etendusse toodud tihti koomilises võtmes, seetõttu oli kõigil huvitav ning ka lastele igati jälgitav. Meeldis, et tegelaste vestlustes oli erinevaid kihte ning sümboleid. Etenduse vaatamisele tuleb kasuks, kui Vabadussõjast midagi teada, kuid ka eelteadmisteta on elamus tagatud. Kõigi näitlejate rollitäitmised olid õnnestunud.

Tänan oluliste teemade tõstatamise ja etenduse kaudu publikuni toomise eest.

Tutvu lavastusega “Soomusrong nr 7”.