“Õppisin suvel eestikeelset teksti silbi- ja sõnakaupa, kordasin neid uuesti ja uuesti. Olin nutu äärel.”

Norra muusikaliartist Stephen Hansen harjutab eestikeelse muusikali “Ooperifantoom” pearolli

“Mul on eesti keele õppimiseks väga eriline süsteem, peamiselt foneetiline,” naerab Norra muusikaliartist Stephen Hansen, kel tuleb Vanemuise muusikalis “Ooperifantoom” pearolli mängida eesti keeles. Usinat keeleõpet illustreerib Stepheni klaviir, mille ta uhkelt lahti lööb: see on märkmetega kleepspabereid ääreni täis. Viimased omakorda on täis silpideks jagatud sõnu.

“Häälikud kõlavad norra ja eesti keeles erinevalt, kõik on minu jaoks erinev, aga eesti keel on ilus,” särab artist, kes juunist alates Tartus eestikeelset teksti tuubib.
“Praegu mul foneetikaõpetajat ei ole, kuid kui Tartusse tulin, töötasin koos ooperilaulja Atlan Karbiga – ta aitas mind palju,” kõneleb Stephen.
“Veetsin kuus nädalat aega suures majas, kus polnud inimhingelistki. Rääkisin selle kuue nädala jooksul ilmselt vaid kahe inimesega, sest kedagi siin ju ei olnud.”

Ei taha olla väga hea, vaid perfektne

End vabatahtlikult üksindusse määranud Stephen murdis võõrkeelset teksti õppida ja vaatas samal ajal telerist laulupidu. Sai sellest vapustatud.
“Nägin, kuidas tuhanded inimesed laulavad nii kergelt ja kaunilt eesti keeles ning mõtlesin hirmunult, kuidas ma ise ometi sellega hakkama saan,” kirjeldab ta, kuidas see elamus teda pisut meelt heitma pani.
“Õppisin teksti sõnakaupa, uuesti ja uuesti. Loomulikult ütlesin kõiki sõnu valesti. Olin nutu äärel. Õigemini ma nutsingi iga päev.” Vähe sellest, et Stephen harrastab praegu varahommikul teatrimajja tulekut, et rahulikult harjutada, oli tal suvel kombeks teksti õppida jalutuskäikude ajal.
“Jalutasin mitu korda päevas Emajõe ääres edasi-tagasi,” kõneleb Stephen, kuidas ta noil käikudel omaette pobises ja ümises. Praegu naerab ta, et ilmselt paistis ta inimestele, kes samuti jõe ääres patseerisid, veidi hullumeelsena.
“Möödakäijad naersid, mina ahastasin, et see kõik on nii raske, nii raske!”
Varahommikustest teatriskäikudest on peale otsatute töötundide tõusnud teinegi tulemus – Stephen on kui leksikon, kes teab tänu neile käikudele Tartu teatrirahvast vaat et kõike. Seda agara suhtluse tõttu, sest Stephenil on kombeks teatrimajas igalt vastutulijalt pärida, kuidas läheb.
“Ma tean, et see on hullumeelne, aga eestlaste käest on hea küsida, sest nad ei küsi sinu käest midagi vastu,” ütleb Stephen. “Eestlased räägivad kõik hingelt ära – ma tean, kes kui kaua on oma poiss-sõbraga koos elanud ja mis on nende koerte ja kasside nimed…”

Stephen, kes on kursis nii oma kolleegide kui ka nende lemmikloomade käekäiguga, lisab, et tegelikult hoiab terve teater talle pöialt.
“Nad ütlevad, et see, mida teen, on väga hea,” muigab ta. “Aga ma ei taha olla väga hea, vaid perfektne!” Tal on perfektsionismijutuga tõsi taga, sest laulupidu, mida ta vaimustunult jälgis, jättis oma jälje.
“Mulle tundub, et eestlastele on nende keel ja identiteet ülimalt tähtsad,” lausub ta. “Nagu ütlesin, on eesti keel väga ilus ja “Ooperifantoomi” tõlge väga poeetiline. Mulle tundub muide, et Leelo Tungla eestikeelne tõlge kõlab paremini kui ingliskeelne originaal.”

Leiutas triki tõrksa õ-hääliku tarvis

Ehkki Stephen on Vanemuise laval ohtralt üles astunud, pole ta seni pidanud seda eesti keeles tegema. Ikka on norrakas seda teinud inglise keele toel. Sestap pani “Ooperifantoomi” pearolli pakkumine teda hetkeks õhku ahmima. Lõppeks on tegu tema unelmate rolliga. Jaa-vastus libises üle huulte ning selle tulemuseks ongi praegune rabelemine.
“Kui ma seda muusikali inglise keeles teeksin, oleks mul palju lihtsam laulda, aga nüüd tänu pusimisele eesti keelega mõistan ma muusikatki palju paremini.”
Ta ütleb, et tunneb sellestki rõõmu, kui peab iga sõna, mis suhu istuda ei taha, tundide kaupa kordama.
“Tavaliselt ollakse proovisaalis harjunud sellega, et olen tugev ja perfektne artist, praegu aga tundub mulle, et olen teistega võrreldes kõige viletsam,” poetab Stephen, et eestlastest artistide kõrval tunneb ta end teinekord pisut abituna ning tahaks tihti enesehaletsusest hüüatada “Mu jumal!”.
“Eile ütlesin proovis lauset “ma jälgin etendust oma tavapäraselt istekohalt viiendas loožis…” ei tea mitu korda,” pajatab ta. “Kujuta ette, et on 60 inimest, kes su ponnistusi pealt vaatavad – mu jumal, milline stress! Aga samas on see hea, sest paneb pingutama.”
Küsimuse peale, mis on kõige keerulisem eestikeelne sõna, mille hääldamine eluisu ära võtab, võtab Stephen märkmepabereist kireva tekstiraamatu ja toob kuuldavale sõna “mõelnud”.
See on tal eraldi välja kirjutatud. Harjutamiseks. Teine jubesõna on “tõeline”. “Need õ-tähega sõnad on rasked,” tõdeb ta ja venitab seepeale uhkelt: “Rõõ-õõm!”. Hääldab õigesti. “Ära ainult hakka naerma!” vannutab ta, endal suu rõõmusõnast kõrvuni, ja lisab, et mõnikord tuleb see häälik hästi välja, aga teinekord, kui sõnas on õ kõrval l, läheb keeruliseks.
“Põleb!” proovib Stephen. Mitu korda proovib. Enam-vähem õnnestunult.
“Leiutasin triki, kuidas seda välja öelda, kui laulan,” muigab ta, kuid ei kipu hoogsalt avaldama, millise nipiga ta laval õ-karist üle purjetada kavatseb.
Seda, et ta ühel heal päeval kõneleks vabalt eesti keeles, Stephen ei luba: “Ma ei ole nii tark! Ma tahaksin olla, aga asjalood on nii, et mu vennale on antud intelligentsus ja minule – hääl.” Ning naerab: “Aga mulle sobib, sest kui sa pole piisavalt tark, on su elu hea ning lihtne.”

Päris oma koduteatrit pole Stephenil pikka aega olnud. Ta on kogu aeg lennus. “Arvan, et olen nagu mustlane,” naerab ta.
“Reisin kogu aeg ja kui paariks päevaks koju jään, kibelen juba minekule.” Muusikali “Ooperifantoom” pole rändur Hansen varem teinud, kuid kinnitab, et Vanemuise lavastuses osalemine on kui lotovõit.

Kibeleb Tartu lavale Leinatamme pärast

Seesama Vanemuine on Stephenile aeg-ajalt koduteatri eest. “See on väga hea maja, kus töötavad vahvad inimesed,” kiidab artist, kelle kumiiriks on dirigent Tarmo Leinatamm. Õigupoolest kibeleb ta just dirigent Leinatamme pärast Vanemuise muusikalidesse mängima. “Tartus on orkester, mis on teel tippu, ja dirigent Tarmo Leinatamm, kes põleb muusikale tehes. Tarmo on lihtsalt vaimustav!” Ka pakub Stephenile pinget, et Eestis ei tule lavale “Ooperifantoomi” Londoni versioon, vaid luuakse siinne originaallavastus.

“Nii et minagi saan luua päris oma Fantoomi,” ütleb Stephen uhkusenoodiga hääles. “Ma ei tea, kas Vanemuise teater on ikka piisavalt uhke selle võimaluse üle, mille nad “Ooperifantoomiga” kätte said. Üksi juba sellepärast tasub uhke olla, et muusikali lavastusõigused kätte saadi. See on suur asi. Ning see on eelkõige sellepärast võimalik, et rahvusvaheliselt on see maja tuntud oma suurte muusikaliproduktsioonide ja tugevate dirigentidega.

Selle üle peaks Vanemuine uhke olema. Usun, et “Ooperifantoomi” sai Vanemuine selle suure töö pärast, mida ta varem on teinud. See on põhjuseks. Usun, et paari aasta pärast võib Vanemuise lavale ka muusikal “Les Miserables tulla. Ma loodan, et tuleb.”

“Ooperifantoom” Vanemuise teatris

Esimest korda tutvustas maailmale ooperifantoomi Prantsuse kirjanik Gaston Leroux’ – tema romaan “Le Fantome de l’Opéra” avaldati järjejutuna 1909. aasta septembrist kuni 1910. aasta jaanuarini väljaandes Le Gaulois. Osaliselt inspireerisid romaani kirjutamist 19. sajandil Pariisi ooperis ka tegelikult aset leidnud sündmused.
Tänaseks on originaalromaani varjutanud paljud järgnenud lava- ja filmiversioonid, mille hulgast on tuntumad 1925. aastast pärinev tummfilmiklassikasse kuuluv teos Lon Chaney’lt ja Rupert Julianilt ning Andrew Lloyd Webberi 1986. aastal loodud lummava kõlaga muusikal. Richard Stilgoe & Andrew Lloyd Webberi muusikali libreto põhineb Gaston Leroux’ romaanil “Le Fantome de’l’Opéra”