Ortodoksne Eugene O’Neill Vanemuises
Eesti teatri suhe Ameerika näitekirjaniku Eugene O’Neilli dramaturgiaga on teatavasti pikk ja põhjalik ning menunäidend „Pikk päevatee kaob öösse” pole selles reas mingi erand. Alates 1970-ndatest on O’Neilli lähikondlastest inspireeritud perekond Tyrone väisanud Eesti teatrite püünesid lausa igal kümnendil. Oma sünniaasta tõttu ei saa ma neid küll võrrelda, aga julgen väita, et Üllar Saaremäe tõlgendus Pulitzeri pälvinud perekonnadraamast jääb algupärandile igati truuks ning sobiks oma universaalsuses ükskõik millisesse neist kümnendeist. On see hea või halb märk, polegi kerge otsustada.
„Pikk päevatee kaob öösse” toob publiku ette lähiplaani ühe perekonna elust 1912. aastal. Elu muutvad sündmused on jäänud minevikku või terendavad hoopis tulevikus. Olevikus jätkub aega eeskätt vaidlusteks, mis kiht-kihilt perekonna kurblugu avama hakkavad. Selgub, et pahedest pole prii ükski pereliige ning häbenemata tiritakse luukered kapist välja. Nagu kellavärk korduvad süüdistused isa kitsiduse, ema sõltuvuse ja poegade moraalse allakäigu kohta. Päevatee, mis laval öösse kaob, köidab vaatajat niisiis just argisuse traagikaga – konfliktist on saanud rutiin, pettumisest päevakava osa.
Erinäolised naistegelased
Õhk on selles majas nii paks, et lõika või noaga. Pärast perekonna aastatepikkust jagelemist ei paista silmapiiril olukorrale endiselt mingit leevendust. Aga vähemalt neil hetkil, mil suvemaja elutuppa astub toatüdruk Cathleen (Kärt Tammjärv), näib, justkui oleks korraks aken avatud. See väike roll mõjub lavastuse üldpildis täpselt nagu sõõm värsket õhku. Tammjärve teenijanna käitub kui lihast ja luust inimene oma soovide ja tahtmistega. Nipsakalt krapsakas ja lapselikult avameelne on too Cathleen, tema trampivad sammud ja vali hääl pakuvad kahtlemata vaheldust majas, kus muidu salamisi hiilitakse ja selja taga sosistatakse.
Lavastuse naispool kujuneb väga erinäoliseks, sest Tammjärve tüdrukulikule teenijannale loob tugeva kontrasti morfiinisõltlasest pereema Mary Tyrone (Piret Laurimaa). Juba esimestest stseenidest peale on märgata tema kerge edvistamisega looritatud ärevust. Mida aeg edasi, seda lühemaks jääb Laurimaa tegelaskuju süütenöör: Mary ärritub ja siis jälle rahuneb, nagu ei suudaks ta ühele emotsioonile keskenduda. Naine triivib oma teadvusest ja teda ümbritsevast maailmast aina kaugemale, kuni jõuab omamoodi deliiriumini.
Olgu põhjus siis lavastaja kiindumus teksti või aukartus klassika ees, kuid näidendit lugenule lavateos suuri üllatusi ei paku. Üllar Saaremäe enda isikupära ja lavastajakäekirja kumab kolmetunnisest teatriõhtust harva läbi. Teksti on küll tunni jagu kärbitud, kuid paistab, et O’Neilli algseid rõhuasetusi pole see suuresti muutnud. Repliigid kantakse ette üsna pedantse täpsusega, kui välja arvata poegade (Veiko Porkanen ja Reimo Sagor või Rasmus Kaljujärv) joobnud lõõpimine – ühel etendusel suudeti Ameerika näitekirjaniku ridadesse sisse põimida näiteks Kihnu Jõnn.
Ainus hetk, mis tõepoolest algupärandile uut perspektiivi pakub, saabub lavastuse finaalis. Väikese, kuid siiralt südamliku žestiga pühitseb Hannes Kaljujärve James Tyrone lõpustseenis nimelt tingimusteta armastust, mida inimene oma perekonnalt ootab. Teosesse tilga optimismi süstides nendib see lavastaja lisandus tasahilju: „Elame veel.”
Rohkem lavastaja isikupära
O’Neilli kirjeldatud perekond on tõesti teatri igavene uurimisobjekt ja ajastuülene teema, kuid side publikuga tuleb sellegipoolest igal korral uuesti nullist luua, anda algtekstile uusi mõtteid ja/või vorme. Olgugi et klassika, ei piisa pelgalt kirjasõna teatrilavale ümber tõstmisest. Üllar Saaremäe küll originaali mõnel määral rikastab, kuid kahjuks ei tõuse ta esile millegi isikupärasega. Nõnda võivadki rahule jääda need, kes tulevad teatrisse vaatama, mis laval juhtub, mitte niivõrd need, kes tahavad teada, kuidas see juhtub.
(Eesti Päevaleht, 27.05.2019)