«Othello» – näivuse tragöödia
Andres Noormetsa lavastust «Othello» Vanemuise teatris kannab Shakespeare’i üks põhiteemasid – näivus ja tegelikkuse ebakindlus. Samade teemadega, välise ja näivusega, tegeleb ka Teater NO99 «Pööriöö uni», kus tõlgendusvõti on samuti väga tänapäevane, lihtsustatult öeldes selfikultuur, mille lavastuslik lahendus on filosoofiliselt elegantne. Pärast nende kahe lavastuse nägemist võib juba rõõmu tunda Shakespeare’i aastast, mis on toonud lavale kaks kontseptuaalselt tugevat Shakespeare’i tõlgendust.
Vaatasin hiljuti üle Kaarin Raidi 2002. aasta «Onu Vanja» telesalvestuse, kus Andres Noormetsmängis elus pettunud maa-arst Astrovit, tehes seda mingi koomilise ja võõritava hoiakuga, kuid ometi läbielamisteatrina. Ei saagi aru, kumba on rohkem, kas oma tegelase üle naermist või tema traagikat. Samasugust hoiakut on tunda ka Noormetsa viimastes klassikalavastustes «Kolmes ões» ja «Othellos». Väliselt justkui veiderdatakse, kuid sisimas on asi ülimalt tõsine. Või siis vastupidi. «Othellogi» pöörab ette kord ühe, kord teise näo.
Vanemuise «Othellos» on tehtud ülimalt poliitiline näitlejavalik, nimelt kehastab peategelast Eesti ainus mustanahaline näitleja Jim Ashilevi. Shakespeare’i näidendi algset rassismi on aktualiseeritud, Jago viha Othello vastu mõjub brutaalselt, ehmatavalt. Esimese vaatuse põhjal võiks lavastust tõlgendada rassismikriitikana, lisaks on Noormetsa «ülekirjutusse» pikitud päevakajalisi sõnamänge.
Lavastuse mootor on Sten Karpovi kehastatud Jago, kes ajendatuna leitnandi aukraadist ilmajäämisest tekkinud solvumisest tõotab moorlasele kättemaksu, mässides intriigi äsja Othello naiseks saanud Desdemona (Liis Laigna) ja ihaldatud leitnandikoha saanud Cassio (Andres Mähar). Näidendi pealiin on Noormetsa lavastuses selgelt välja mängitud. Esimeses vaatuses näib rassismiteema isegi kesksena, kuid teises vaatuses see taandub ja võimust võtab teatraalne intriig, peadpööritav sündmustik ise.
Vastuolulised teemad
Nahavärvi, päritolu, aga ka usutunnistuse küsimused on Shakespeare’i uurijate jaoks ühed tema loomingu kõige vastuolulisemad teemad. Pole kuigi selge, mida sõna «moorlane» õieti tähendab. Kuigi sõna pärineb kreeka keelest ja tähendab musta värvi, ei tähistata selle sõnaga näidendites üheselt mustanahalist, vaid üldse teistsugust inimest – seda, kes polnud valge kristlane. See vastandus asetus ühe teise, kristliku kultuuri musta ja valge värvi (lihtsustatult kurja ja hea) dihhotoomia peale. Siiski ei defineeri nahavärv ega välimus Shakespeare’i näidendites inimese olemust, välised tunnused on kergesti muutuvad ja muudetavad. Shakespeare’i tegelased on erakordselt ambivalentsed, mh ka oma soolise identiteedi poolest.
Välise ja näivuse paradoks ilmneb Noormetsa lavastuses mitmel tasandil. Jago viha, kuigi egoistlik, on suunatud Othello nahavärvile, mitte tema olemusele. Lavalgi domineerib hall, ähmasuse värv. Hallid ja ebamäärased on kostüümid ja lavasügavust varjavad poolläbipaistvad kardinad. Selles suures hallis on vaid üks hele laik, Desdemona (ja üks erkpunane – Cassio armuke Bianca (Ragne Pekarev). «Othello» maailm on seega ambivalentne ega ole üles ehitatud selgele polaarsusele, vaid pigem segadusest selguse otsimisele. Nii ei ole ka rassism selle lavastuse põhiteema, vaid vahend peateemani jõudmiseks.
Lavastuse vaba kehakeelt ja erootilisust on kriitikas juba korduvalt esile tõstetud. Näitlejad puudutavad üksteist Eesti lavadel harvanähtavalt tihti ja intensiivselt. Desdemona ja Othello suhted on avalikult seksuaalsed, aga peaaegu sama vabalt suhtleb Desdemona kõikide teistega, eriti Cassioga, kõige vähem ehk Jagoga. Desdemona on traditsiooniline noor naispeategelane, kellele kuigi palju otsustusõigust ei anta, tema dramaturgilisi juuri tuleks tegelikult otsida komöödiast. Algab ju näidend sealt, kus komöödia tavaliselt lõpeb: noored armastajad abielluvad, kui on kiusaka vana isa üle kavaldanud.
Liis Laigna on füüsiliselt küll vabama väljendusega kui esimene armastaja tavaliselt, kuid lavastustervikus on Desdemonal eelkõige sümboolne tähtsus valge värvi kandjana. Noormetsa lavastuses on nii dramaturgias kui ka helikujunduses tõstetud kõige olulisemaks Othello ja Desdemona liin juba sellega, et etenduse avastseeniks on nende pulm ning sel ajal lausutud sosinad kostavad peaaegu kogu etenduse vältel.
Kiremöll koomilise piiril
Ka Jim Ashilevi on Othello rollis ülimalt lahtine, pidevalt keemistemperatuuril. Samas näeb just Ashilevis kõige tugevamalt noormetsalikku kõrvalpilku, kerget distantsi oma tegelasest. Kogu kiremöll on nii teatraalne ja ülepaisutatud, et mängib koomilise piiril. Ashilevi ei vasta näitlejana kindlasti väepealiku tüpaažile, pigem on tegu tolerantse mõistuseinimesega, kes kogu tema vastu suunatud rassismil endast mööda minna laseb.
Kuid vähem tugevad pole Othello tahe tegutseda ja tema füüsiline kirg, mis armukadeduseks transformeerub, nii et temast saab märatsev nukk Jago käes. Karpov on oma lühikese Vanemuise-perioodi jooksul juba kahes Noormetsa lavastuses näidanud, et ta on suuteline mängima erakordse psühholoogilise veenmisjõuga maniakke, Jago roll läheb veel kaugemale «Deemonite» Frankist. Othello on asetatud Jago ja Desdemona vahele, sõnade ja kehade virvarri, kus sõnad ja asjad (kurikuulus Desdemona rätik) ei kinnita enam seda, mida silm näeks.
Lavastus on hallist põhitoonist hoolimata intensiivne, isegi lärmakas. Ka seegi on näivus. Kõige olulisemad hetked on vaikuses. Kõige tähtsam on hingamine, Othello ja Desdemona abielu sõlmimise hingetõmbed ja sosistused, mis nii kire- kui ka kriisihetkedel kõlavad, saates etendust nagu alahoovus. Kõige vaiksemad on need hetked, kui lavale ilmub Desdemona. Ta võib olla vägagi aval, meeleline ja liikuv, kuid sümboolses struktuuris on Desdemona vaikuse ja selguse märk. Othello on kadunud sellel hetkel, kui ta armukadetsemine lämmatab Desdemona sosinad. Desdemona enda lämmatamine on vaid akti lõpule viimine.
Kontrast sisemise ja välise vahel valitseb kogu «Othello» kontseptsioonis. Brutaalse kõnekeele kõrval on seda õrnemad üksikud värsis lausutud sõnad, Othello ja Desdemona hingetõmmetes on erootikat kordi rohkem kui Jago ja Cassio omavahelises «madistamises» Othello pulmaöö ajal. Kontrast on ka vormiline, kui hallides toonides lavastus mõjub jõuliselt, ergastavalt ja traagiliselt. Kuigi väliselt on tegu ajakohastatud lavastusega, on Vanemuise tõlgendus peaaegu et klassikaline. Desdemona hukkub, kuid lavastus suudab üleval hoida teistsuguse lahenduse lootust.