Paatoseta «Faehlmann»
Rahvusülikool tähistab sel aastal oma 100. aastapäeva, mistõttu on ka igati põhjendatud, et sellele sündmusele pühendatud lavastuses «Faehlmann» on põhirõhk rahvuslikel ja eksistentsiaalsetel küsimustel. Need on lavastuses võrdselt olulised nii isiklikul kui ka ühiskondlikul, nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.
See ei ole esimene kord, kui Madis Kõivu ja Vaino Vahingu «Faehlmann» jõuab . Ka esimesel korral, 1982. aastal oli see pühendatud tähtpäevale, toona Tartu ülikooli 350. aastapäevale. Isegi kaks näitlejat on samad. Sarnasused kahe lavastuse vahel on seega sisulised ja kontekstuaalsed ning tundub, et lavastaja Margus Kasterpalu pole plaaninudki nendest mööda hiilida.
Kaarik kui kujund
Peaaegu tühjal laval püüab tähelepanu must kaarik. See täidab laval transpordivahendi ülesannet, kuid tingimata vajalik ja vältimatu see sõidukina siiski ei ole. See tähendab, et kaariku funktsioon imposantse kujunduselemendina on vähem tähtis kui selle väärtus kujundina.
Kuigi kaarik seisab suurema osa etendusest paigal, selgitab see Faehlmanni tegelaskuju. Arsti elukutse nõuab mobiilsust, kuid tema idee rahvuseeposest seisab läbi etenduse paigal ega jõua teostuseni. Tema põhimõte aidata abivajajaid püsib vankumatu, aga sama jõuliselt levitab ta veendumust eesti keele arendamise vajalikkusest.
Piret Laurimaa mängitud Daami rafineeritud kehakeel ja edev võõrapärane hääldusviis teevad temast saksa kultuuri paeluva ja erootilise võrdkuju.
Faehlmann on vastuoluline, aga põhimõttekindel. Tema eepose kirjutamise plaani ei takista mitte mõtteselguse puudumine, vaid eksistentsiaalne ebakindlus.
Kaarikuga võrdselt oluline on lava ja saali vahele tekitatud piir. Lava eesosas on kerge tõus, mida katkestab järsak lavasügavusse. Viiteid, miks pidada seda elu ja surma piiriks, on etenduses mitmeid, kuid tähenduskihte on sellel piiril veel.
Teises vaatuses pistavad sealt pead välja rahulolematud eestlased. Üksteisest üle karjudes jäävad nende mõtted lõpuks ebaselgeks, aga seda karjuvamalt kõnekas on eestlaste paigutamine hauda. Depressiivset tulevikustsenaariumi sellisest võrdlusest otsida ei tasu, aga sellest võib leida mõtte, mille järgi rahvuslik kuuluvus ja inimeksistents on lahutamatud.
Kaks Faehlmanni
Tühi lava ei jäta näitlejatele kuigi palju eksimisvõimalusi. Faehlmanni kehastavad Priit Strandberg ja Hannes Kaljujärv on mõlemad võrdselt täpsed ja rollitruud. Nad on korraga laval ja vahetavad Faehlmanni rolli publiku silma all, aga tundub, nagu oleksid ka nende osatäitmised näitlejate vahel vahetusse läinud.
Strandbergi noor Faehlmann on kohati nii jõuline, et sobiks kui valatult Kaljujärvele, ning Kaljujärve vana Faehlmann nii hell, et sobiks justkui paremini Strandbergile. Näha kahte näitlejat samas rollis nii erinevalt tuleb kasuks tegelaskujule ja lavastusele, aga ka näitlejatele, ja kahtlemata meeldib publikulegi.
Sama tasakaalustatud on ka naisrollid. Piret Laurimaa mängitud Daami rafineeritud kehakeel ja edev võõrapärane hääldusviis teevad temast saksa kultuuri paeluva ja erootilise võrdkuju, mille lummusesse Faehlmann paratamatult takerdub. Daamile heaks vastandiks on maaneiudena Linda Kolde ja Kärt Tammjärv, kelle kõne ja lavaline liikumine on kohati nii staatiline ja hüpnootiline, et nad mõjuvad ebamaiselt.
Rääkida rahvusest ja eksistentsist, veendumusest ja kahtlustest nii tasakaalustatud viisil aitab mõista, et eesti rahvuse arengu eest ei vastuta mitte ainult Faehlmann või mõni teine üliinimlik eeskuju ajaloost, vaid ka saalis istuv vaataja.