Palju õnne, lavastaja Jaan Tooming!

Eile oli 60. sünnipäev lavastajal ja näitlejal – mehel, kes Eesti teatris on endale oma tegudega juba eluajal monumendi püstitanud. Mehel, kes ilmselgesti on üks Eesti teatri märke. Viimastel aastatel, jah, juba varjus püsinud, ent mitte täiesti.
Koduteatris Vanemuine tõi õpetajahingega mees 2004. aastal publiku ette George Bernard Shaw’ «Tagasi Metuusala juurde», ülinõudliku vana irooniku allegoorilise tulevikunägemuse.
Just tulevikku nägemine, veel enam, tuleviku mõjutamine on see, millega Jaan Tooming oma nime siinmaisesse teatrilukku on kirjutanud. Kuuekümnendate lõpu, seitsmekümnendate alguse teatriuuendus seisis suuresti just tema – ja tema mõttekaaslaste – õlul. On päris kindel, et kui poleks Jaan Toomingut, oleks praegune Eesti teater väiksem, kui ta on.
Vana Hirmsa Kaarel Irdi heakskiidul ja vaiksel mahitusel said Tooming, Hermaküla, Unt, ja kes nad kõik seal olid, riiklikus akadeemilises teatris Vanemuine oma tõde ja õigust otsida – ja leida. Ja oma sõnumit edasi kanda. Õpetada.
Vähe on siin, saja aasta jooksul, olnud teatrimehi, kelle õpilastest oleks moodustunud üks, elav, hingav ja tegev teatriorganism. Täpsemini vaid kaks.
Voldemar Panso õpilastest sai 40 aastat tagasi Eesti Riiklik Noorsooteater, Toomingu-stuudiolastest 17 aastat tagasi Tartu Lasteteater. See oli teater, mis oli väga Toomingu nägu – ja ehk on see suisa märgilinegi, et praeguseks on see teatrikooslus kaduvikku läinud, samas mitte teatripildist kadunud. Mõjutab oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel.
Ka Toomingu õpilased töötavad edasi. Anne Türnpu mässab lavakas tudengitega ja veab pärimusteatrit «Loomine» (kus Tooming ise samuti tegev), Kalev Kudu teeb Tartus, peaga linnas üliõpilasteatrit, Liina Olmaru hiilgab Tallinna Linnateatris (sealsamas, Panso sünnitatud majas, eks seegi ole omamoodi märgiline)… Näiteks. Kuskil laulavad Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann…
Jaan Tooming on avaldanud mõtte- ja palveraamatu «Rist on kasvanud kõiksusest läbi». Raamatu tutvustus kõlab nii: «Igal inimesel on oma maailmavaade ja ainulaadne tee hällist hauani. Enamasti on see teekond etteaimamatu – täis lootusi, nende purunemisi ja õnnestumisi, täis kannatusi ning nende ületamisi, tihti ka allaandmisi.
Igaühel tuleb sel teel risti kanda, kuid vähesed jõuavad mõistmiseni selle vajadusest ja tähendusest. Rõõmu tema kandmisest tunnevad vaid need, kes tajuvad, et surmaga ei lõpe kõik, vaid algab uus aeg. Inimesed kaovad, aga aeg ei kao, ta kulgeb edasi. Tuleb mõista, et meie elu siin maailmas ei ole juhus. Meie komistamised ja kukkumised juhtuvad selleks, et mõista lõpuks, mis on õige.»
Mõtiskleme siis hetkeks koos ja soovime sellega Jaanile palju õnne! Aeg ei kao, ta kulgeb edasi…