Kiluski “Kirvetüü” on traagiline musta huumorit tulvil lugu ühe Setumaa küla sündmustest 1990ndate alguses. Näidendist jääb kõlama idee, et lapsepõlves toimunud traumaatilised sündmused võivad painata terve elu. Otsustel, mis tunduvad pealtnäha tühised, võivad olla suured tagajärjed. Nii käivad laval ringi kaks õnnetult surma saanud hinge, kes kummitavad elavaid veel aastakümneidki hiljem.
Tegevus toimub mitmel tasandil ja tähtis osa on videopildil, mis on vajalik, et nii suures ruumis oleks tegevus kõigile nähtav. Ruumi suurus annab rohkem võimalusi kui tavaline teatrisaal: ei ole tavapärane, et laval on korraga kaks autot ja traktor.
BMWga laval ringi tiirutamine näitab selgelt tolleaegset mentaliteeti. Naistele meeldivad uhkete välismaa autodega dressides mehed. Soov välismaale saada on suur. Isegi väikese Setumaa küla naisansamblile on oluline pääseda Soome esinema.
Küla mõjuvõimsaim isik on Ott Sepa kehastatud Enrico. Temast sõltuvad ja tema alluvuses töötavad paljud sealsed elanikud. Elatist teenitakse peamiselt ebaseadusliku metsaäriga.
Ärikal on mõistagi raha ja mõnuaineid ning selle tõttu ümber ka palju (mitte kuigi lojaalseid) inimesi. Ometi ei too raha ja narkootikumid tema hinge rahu. Enda süüdistamine oma venna surmas painab pidevalt. Hingelist piina ei aita ära võtta ei füüsiline valu ega teiste alandamine.
Sündmuste pöördepunkt on kahe tegelase surm. Muidugi on surm traagiline, kuid tol hetkel tundub see olevat pääsetee nii nende endi kui ka kõigi teiste jaoks.
Peale video on lavastuses oluline roll muusikal. Külla saabub linnast noor õpetajanna, kes erineb kõigist teistest tegelastest nii oma kõnepruugi kui ka välimuse ja oleku poolest. Tema lemmikansambel on Queen ja pärast Freddie Mercury surma kukub tema maailm mõneks ajaks kokku, mida teised külaelanikud ei suuda mõista.
Selleaastase Prima Vista kirjandusfestivali raames loeti ette ka “Kirvetüü” üks stseen. Tundsin seal olles kohe, et see on teatrisündmus, mida peab vaatama minema. Mu sisetunne ei petnud mind. “Kirvetüü” on minu elus kindlasti suurim teatrielamus. Etenduse ajal sai nii naerda kui ka nutta, ent peab tõdema, et rohkem siiski viimast.
Emotsioone süvendas väga hästi valitud muusika. Queeni lugu “Who wants to live forever?” pani etendusele võimsa punkti ja ma ei saanud pisaraid veel nii pea pidama.