Medeia lugu hakatakse teatrilavadel traditsiooniliselt jutustama hetkel, mil kangelasteod on ammu minevikuks saanud ja armastus kuhtumas. Vana-Kreeka näitekirjaniku Euripidese tragöödia käsitlebki kuulsusrikka argonautide retke järellugu – mis sai pärast seda, kui Iason oli kuldvillaku kätte saanud, kuid lubatud riiki mitte.
Peaaegu soomeugrilik Medeia-müüt
Riina Oruaas, Postimees
Vanemuise teatris jõuab sel kevadel järjest lavale klassikalavastusi – jaanuaris esietendus Tiit Palu uusversioon antiiksest Medeia-müüdist, kohe järgnevad Hendrik Toompere «Faust» ja Karl Laumetsa «Kalevipoeg». Selline kontekst meelitab loodetavasti teatrisse tagasi nõudlikuma publiku, kes on valmis kohtuma ka inimese tumedama poolega. Sest «Medeia» ei ole lihtne vaatamine.
Kreeklane Iason ja Kolchise ehk tänapäeva Gruusia kuninga tütar Medeia on elanud rahulikult Korintoses kuningas Kreoni kaitse all, kuni tekib plaan teha Iasonist Kreoni väimees ja troonipärija. Medeia saadetakse maalt välja. Selle ühe päeva jooksul, mis tal õnnestub saada armuaega, toimuvad tema viimased kohtumised Iasoniga, Kreoni ja ta tütre mõrv nõiutud rüü abil ning lapsetapp kättemaksuks Iasonile.
Medeia kui arhetüüpne tegelane sümboliseerib naiselikku hullust ja meeleheitest sündinud raevu. Ta on mitmes mõttes piiripealne – naisena, võõramaalasena ja nõiana ei ole tal kreeklaste seaduste järgi ühiskonnas kohta. Tema abielu Iasoniga ei kehti, sest ta on võõras, ning võimu kutsudes loobub mees naisest, hoolimata nende kahest lapsest.
Euripidese «Medeiat» pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugu on tuttav mütoloogiakogumike ning Vana-Rooma filosoofi Seneca samanimelise tragöödia järgi (tlk Janika Päll), mis põhineb muidugi Euripidesel. Medeia lugu on aegade jooksul korduvalt üle kirjutatud, eriti viljakas on selle tõlgenduste poolest olnud just 20. sajand, kuid trend näib jätkuvat.
Traditsioonilist müüditõlgendust võib näha Estonias Gianluca Schiavoni balletis «Medea». See lavastus on efektne ja leegitsevast kirest laetud, peategelast juhib reedetud naise kättemaksuiha.
Palu lavastus on hoopis teises tundetoonis, pigem sünge ja mõistuslik. Palu on konventsionaalset süžeed järgides kirjutanud oma «Medeia», mis erineb just tegelaste tõlgenduse osas tugevalt tavapärasest. Värsistatud proosas ja kujundlikus keeles on leitud hea kesktee arhailise ja tänapäevase vahel.
Tegelaskond on taandatud neljale, sealjuures on Kooris (Kärt Tammjärv) ühendatud nii naiste koori, amme kui ka sõnumitooja funktsioonid. Euripidese niigi napi välise tegevusega võrreldes on tegelased veel enam sissepoole pööratud, avades pikkades monoloogides oma hirme ja ebalusi.
Ebatavaline rollijaotus
Ebatavaline on lavastuse rollijaotus, kuna kõiki osi mängivad naised, sealhulgas ka Kreoni (Küllikki Saldre) ja Iasonit (Merle Jääger). Selline valik teeb kõik tegelased omavahel võrdsemaks ning võimu küsimused muutuvad rohkem isiklikuks. Eugen Tambergi kujundus on lakooniline ja jäljendab kreeka teatri põhielemente. Lumivalgel orkestral avaneb tragöödia, mille põhisündmused jäävad mustava skeene – lava tagaseina – taha varju. Selline lavaruum on piisavalt abstraktne ja kaugeltki mitte pealetükkivalt päevakajaline.
Elutarka Koori, tragöödia vahendajat, selgitajat ja tõeteadjat, mängib huvitaval kombel trupi kõige noorem näitleja. Kärt Tammjärve hääle kume tämber sobib müütiliste katastroofide kuulutamiseks. Maria Annus on Medeia rollis mõtlik ja vaoshoitud, ta teadvustab endale oma valikuid. Medeia ilmub esimest korda publiku ja kuningas Kreoni ette hapra ja kaitsetuna, kerges lihtsas kleidis. Mida nõrgemaks muutub ta positsioon, seda enam saab ta endale riiete näol kihte juurde. Kummalisel kombel muutubki Medeia järjest tugevamaks, mehed tema ümber aga nõrgemaks.
Erinevalt Medeiast on mõistust kaotamas pigem Kreon. Saldre roll on Annusest erinevalt barokne ja suletud. Vähem jõuline näitleja mõjuks siin lihtsalt koomiliselt, kuid Saldre balansseerib oma rollis võimu ja hirmu, kindluse ja usaldamatuse vahel, muutudes järjest paradoksaalsemaks, nagu elaks kuningas juba unenägudes. Ebakindluse põhjus pole siiski mitte Medeia, vaid Iason. Võimust väsinud kuningas valmistub trooni üle andma Iasonile, endisele kangelasele.
Poeetiline, mitte poliitiline
Jäägeri roll ajab mõnevõrra segadusse, õigupoolest on legendaarsest kangelasest saanud lavastuse kõige naiselikum tegelane sõna negatiivses tähenduses – Iason on koketne ja naeruväärne. Ta on ambivalentne ja veider, elades minevikus, oma kangelaslikus retkes. Tema «Edasi!»-hüüd on vaid kummaline virvendus, nüüd liigub ta vaid võimu pakutud mugavuse poole.
Nende kahe kummalise mehe vastas seisabki Medeia. Medeia ja Iason on koos elanud kümme aastat, kuid alles on neile jäänud vaid nende vana armastus ja lapsed, nagu nad isegi sedastavad. Seega on lavastuse keskpunktis perekonna, armastuse ja võimu konfliktid. Tegelased heitlevad jumalate mõistmatute tujude, omaenda hirmude ja olupoliitika vahel. Palu tõlgenduse ootamatus seisnebki selles, et Medeia on laval kõige tasakaalukam tegelane, kes teadvustab, et armastus võib olla valik ja tahteotsus, aga oma kuriteod paneb ta toime ikka.
Ka see Medeia tapab oma lapsed, kuid otsustav on selle teo lahendus. Nii Euripidese kui Seneca Medeiad hukkavad oma lapsed vägivaldselt, kuid Vanemuise oma «laulab nad oma keele sisse», laulab nad surnuks või õieti mingisse teise (keele)reaalsusesse. Selle Medeia tõeline taid on sõnas, mitte mürkides. Selline tõlgendus on ehteestlaslik (kui lähtuda rahvusromantilisest ideest) või soomeugrilik (kui lähtuda regilaulumaailma poeetikast). Lavastuse peateemaks tõuseb seega identiteet, paguluse ja kodumaa küsimus, mis laiemas kontekstis on äärmiselt aktuaalne.
Ometi ei ole «Medeia» otseselt poliitiline, vaid tugevalt poeetiline lavastus. Lakooniline vorm, distantseeritud hoiak ja kujundlikud monoloogid nõuavad tähelepanelikku kuulajat, kes on valmis otsima tähendust «emakeele kujundite paksust metsast» ning vastu võtma nii näitlejate pakutud koomilise potentsiaali kui ka traagilise enesevaatluse.
07.02.2018