Peer Gynti elujanu viib publiku värvilisse muinasjutumaailma
, ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia on löönud käed, et tuua lavale seikleja Peer Gynt, kes viib publiku endaga muinasjutulisele rännakule, millesarnasest koroonaajastul võib vaid unistada. Teekonnal kohatakse kauneid naisi ja iseäralikke mehi, nähakse unenäolisi lõunamaid ja painajalikku trollide kuninga koda, kuid lõpuks leiab rändur hingerahu kodust.
Peer Gynti osas näitab Martin Mill tema metsikuid tempe ja elujanu, aga suudab tõsisemateski stseenides publiku tähelepanu hoida. Noorele seiklejale sobib ka näitleja metsik juuksepahvakas, mis sümboliseerib hästi tegelase taltsutamatut iseloomu.
Peer Gynt ja ema Åse
Teises vaatuses tuleb Peer lavale peadligi silutud juustega, räägib asjalikult oma ärilistest ettevõtmistest ja saadud õppetundidest ning juba tekib tunne, et nüüd on poisist sirgunud mees. Kuid siis ühineb ta tantsivate noortega ja satub muudessegi sekeldustesse, milles juuksedki lakikihist hoolimata taas kohevile lähevad.
Aktiivsele noorele mehele vastandub tema ema Åse (Luule Komissarov), kes ka poja hullude ideede pärast erutudes mõjub kindlana kui kalju. Aarne Soro, Janek Vadi ja Riho Kütsar täidavad lavastuses mitmeid eriilmelisi rolle, andes sellega aimu oma lavalisest võimekusest.
Lavastuse esimeses pooles on stseene, millest õhkub seksuaalsust, alates peategelase arvukatest võrgutuskatsetest kuni koreograafiani, mis kujutab nooruslikku läheduseigatsust lummava tantsu või vahel lausa ülemeelikute liigutustega. Meeleolu on elujaatav ja kogu värvikirev maailm on seikleja ees valla. Kahjuks saab kõik hea kord otsa ja patt on kallis lõbu. Nii on hilisemad stseenid kurjakuulutavalt hallid ja teel kohatud tegelased elujõuetud, kui Peer üritab kaamete nägude hulgast leida kedagi, kes teda surma küüsist päästaks.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia täidavad lava pideva liikumisega ja puhuvad Peeri seiklustele elu sisse. Helgemates stseenides tantsivad nad taustal väsimatult, ilmestamaks hakkaja mehe nooruslikku energiat, kõhedamates kohtades aga muudavad õhustiku veelgi häirivamaks – pidevas liikumises ka ühe koha peal seismise ajal.
Vaimuhaiglastseenis kipub pilk aina Peerist ja ta jutukaaslasest eemale, et imestada teiste patsientide tõmblevate liigutuste üle, üritada neis leida tähendust või seaduspära. Peale taustatantsijaks olemise täitsid noored ka väiksemaid sõnalisi rolle, mille põhjal võib neilt tulevikus paljut oodata.
Lavastus on pühendatud ballettmeistri ja lavastaja Ida Urbeli 120. sünniaastapäevale. Üks tema tippteoseid oli 1959. aastal vaatajate ette tulnud ballett «Peer Gynt», mille jäljed on jõudnud ka nüüdsesse Karl Laumetsa lavastusse.
Ida Urbeli auks
Balletisamme on siia-sinna pikitud, kuid lavastuse tipphetkeks on kahtlemata Külli Reinkubjase ja Walter Stuart Isaacsoni esitatud Anitra tants, mille esitab orjatar oma isanda meeleheaks. Urbeli loodud sensuaalse tantsu on taastanud ja Jelena Karpova. Kaunis esitus teenis esietendusel nii publiku kui ka Peeri imetluse, mida väljendati vastavalt aplausi ja mesijutuga.
«Peer Gynt» annab publikule võimaluse põgeneda värvilisse muinasjutumaailma, kus tehakse, mida hing ihkab, seejuures pikalt tagajärgedele mõtlemata. Peategelane ise peab lõpuks vastutuse võtma, kuid õnneks saavad vaatajad seikluste ilu nautida ilma kohutavate järelmõjudeta.