“Peer Gynti” lavastaja Karl Laumets: norra mõtteilm on meile väga lähedane
Sel laupäeval esietendub Viljandis Ugala teatris norra näitekirjaniku Henrik Ibseni ““, mille lavastab Karl Laumets Tartust Vanemuisest. Suurejoonelises lavastuses astuvad Ugala ja Vanemuise näitlejate kõrval üles kultuuriakadeemia 14. lennu tudengid.
Noorele Vanemuise näitlejale ja lavastajale pole Ugala lavalauad võõrad: koos kunstnik Kristjan Suitsu ja muusik Vaiko Eplikuga tõi ta siin lavale Eesti Vabariigi 102. aastapäeva kontsertetenduse. Nüüd toob ta samade loominguliste kaaslastega siin publiku ette näidendi, milles põimuvad norra muinasjutumaailm ja tänapäeva folkloor.
Karl Laumets, kuidas jõudsite Henrik Ibseni “ Gyntini” ja mis teid selle näidendi juures paelus?
Selle materjali juurde jõudmine oli pikk ja huvitav teekond. See sai alguse Mare Tommingast (Vanemuise balletijuht – toimetus), kes pöördus minu poole sooviga tähistada ühe lavastusega Ida Urbeli 120. sünniaastapäeva. Meil oli mitu võimalust, ühel hetkel jõudsime aga ikkagi “ Gyntini”, mis oli Ida Urbeli üks olulisi lavastusi tema loometees. Mõni aasta tagasi ilmus Paul-Eerik Rummolt ja Riina Hansolt ka “” tõlge. Võttes arvesse kõike seda – meil on näitlejad, tudengid ja tantsijad –, tundus, et sellise kooslusega on võimalik see suur materjal ette võtta.
Miks just ““?
Ega see iseolemise teema ole kunagi kuskile kadunud, inimesed tegelevad sellega kogu aeg, aga mulle tundub, et see võiks kõnetada just praegu. Sellises lõhestatud ja killustatud võimalusteküllases maailmas, nagu meil on, võib inimene kaotada kõrvust oma südame hääle.
Teile pakuvad huvi kultuuriloolised ja ajaloolised teemad, teie kõige esimene lavastus oli “Kalevipoeg”. Miks on need teemad teile olulised?
Kui rääkida “Kalevipojast”, siis seniajani iga kord, kui seda mängime, on see nagu palsam. Selles on midagi eestlastele olemuslikku – ürgne ausus ja midagi väga puhast.
Kõik need kultuuriloolised materjalid huvitavad mind väga. Need annavad kuidagi jõudu ja avardavad maailma. Paljud need teemad, millega olen saanud tegelda, aitavad mõtestada iseenda tegemist ja olemist kunstnikuna eesti kultuuriruumis. Tegutsedes Eesti teatris, oleme kõik osa eesti kultuurist. Tihtipeale tundub mulle, et teatud erakonna tõttu on inimesed rahvuse teemadest rääkides väga ettevaatlikud. Tegelikult on see ülimalt oluline osa inimese identiteedi juures. See on allikas, kust saame ammutada oma loomingulisust ja iseolemist.
Kas “ Gyntis” on mingisuguseid ühisjooni ka teie varasemate, eestluse teemadega tegelevate lavastustega?
Jaa, neid kokkupuutepunkte on küll. “” on põimitud palju norra folkloori. Need on tugevate ja jõuliste kujunditega maailmad, mis võimaldavad suurt mängulisust. Minu meelest on norra mõtteilm meile väga lähedane ja kättesaadav – põhjamaine skandinaavialik vaim, mis meid ühendab.
Olete nendega, kellega “” vaatajate ette toote, varemgi koostööd teinud. Eesti Vabariigi 102. aastapäeva kontsertlavastuse “Igal linnul oma laul” kunstnik oli samuti Kristjan Suits ja muusikaline juht Vaiko Eplik. Miks teile meeldib koos nendega töötada?
Mulle meeldib nendega töötada, sest see on tõeline nauding. Kristjaniga oleme teinud varem mitu lavastust (Vanemuises “Kalevipoeg”, Eesti teatri- ja muusikamuuseumis “Leek” ja Vene teatris “Utoopia”) ning oleme leidnud mõttekaasluse. Selle oleme leidnud ka Vaikoga ja koostöö jätkub. Teatritegemise juures tulebki leida mõttekaaslased ja siis on võimalik koos areneda. See, mis Kristjan ja Vaiko oma loominguga kaasa toovad, on olnud väga rikastav.
Lavastuses osalevad peale Ugala ja Vanemuise näitlejate kultuuriakadeemia tudengid. Kuidas on teha lavastust korraga nii väga noorte kui ka väga kogenud näitlejatega?
Tudengitega töötades tundub hoopis, et õpilased õpetavad mind. Need koostööd pole väga tavapärased ja pigem usun, et need rikastavad kõiki asjaosalisi. Juba praegu läbimängudes imetlen, missuguseid hüppeid on tudengid teinud selle protsessi käigus. Need on asjad, mis teevad meele väga rõõmsaks.
On see teile kui lavastajale ka proovikivi?
Absoluutselt. Kogenud näitlejatega on oma suhtluskeel ja tudengitega, kel veel teatud lavaline kogemus puudub, on teistsugune suhtlemine. Kogu aeg tuleb end ümber lülitada. Kui hüpata hommikusest kogenud näitlejatega proovist õhtusesse proovi tudengitega, tuleb see ümberlülitus eriti teravalt esile.
Olete nüüd teist korda Viljandis lavastamas. Mida te Viljandist ja Ugala teatrist arvate?
Viljandi on tohutult armas linn. Kui siin ringi jalutan, vaatan imestusega, et on mingisugused tänavad, millesarnaseid kusagil mujal pole. Selline on eriti lossimägede kant.
Viljandis lavastada on uus kogemus, kuid see teater on väga kodune. Kui Vanemuises on kolm žanri ja väga palju inimesi, siis Ugalas on kogu seltskond nii-öelda kogu aeg koos. Nii et see teater on neile inimestele võib-olla kodusem.
Saite 2019. aastal Vanemuises lavastatud “Kalevipoja” eest Eesti teatriliidult parima lavastaja auhinna. Mida teha, et saada parimaks lavastajaks?
Seda mina ei tea, mida tegema peab. (Naerab.) Tuleb teha oma tööd pühendumusega. See kindlasti on hea koht, kust alustada.