Peeter Raudsepp: psühholoogilist realismi ei osata enam hinnata
Vanemuises esietendus esimesel oktoobril lavastaja Peeter Raudsepa käe all peredraama “Perekond Linden”. Sellest rääkides märkis Raudsepp, et teatrikriitikas puuduvad varsti need oskused, mida on vaja klassikalise psühholoogilise realismi kritiseerimiseks.
Raudsepp tähendas Klassikaraadio “Deltas”, et John B. Priestley kirjutatud “Perekond Linden” on otsast lõpuni realistlik lavastus, milles on isiklik ja ühiskondlik tasand väga vaimukalt, aga läbi traagiliste sündmuste ühte perekonda koondatud.
“Siiski, see positiivne hoiak, mille pärast on Priestleyt ka väga palju sõimatud, jookseb sealt läbi,” ütles ta ning lisas, et autori britilikku muiet on etenduses tunda.
Saatejuhi küsimuse peale, miks kriitikud Priestley positiivsust hinnata ei oska, vastas Raudsepp järgmiselt:
“Vaadake, kuidas meil teatrikriitikat tehakse. On üks hulk tükke, mida kritiseeritakse, mille kohta öeldakse, et need on head, sest need on kõige moodsamad, aga kõike muud, mis toimub, näiteks seda tavapärast psühholoogilist realismi, isegi ei osata enam kritiseerida. Varsti puuduvad need oskused, kuidas üldse rääkida sellisest teatrist,” selgitas Raudsepp.
Raudsepp sõnas veel, et “Perekond Linden” on kergelt impressionistlik, aga samal ajal väga suurte ideedega rinda pistev materjal. Seal on tema sõnul kuus naistegelast ja neli meestegelast.
“See tähendab, et naiste vaatenurk maailma probleemidele on väga jõuliselt esil,” ütles ta.