Pelk sugutung pole lahendus
Eva Kübar, Postimees
Kas «Shopping and Fuckingut» Ugalas kuus aastat tagasi mäletate? Sama lavastaja Ingomar Vihmar toob reedel sadamateatris lavale sama autori, briti üheks šokeerivamaks dramaturgiks peetud Mark Ravenhilli järgmise üllitise «Võta mind!».
Kes on need inimesed lavastuses «Võta mind!» ja mis on nende motiivid?
Tegelased on suhteliselt noored, vanuses 19–35 ja võimalikult erinevad – psühholoogiaprofessor, turundusmänedžer, üliõpilased, arvutiprogrammeerija, elektrik jpt. Mõned on abielus, mõned ei ole. Tavalised inimesed meie kõigi seast.
See on natuke erinev Ravenhilli tavapärastest tegelastest – homoseksuaalidest, prostituutidest, paadialustest?
Õnneks on seal jah ainult üks biseksuaal, teised on kõik heterod. Ega ma homodega küll poleks viitsinud enam tegeleda. Ravenhill pole seda näidendit muidugi ka üksi kirjutanud, see on nelja peale tehtud.
Mis seal toimub? Tutvustusest jääb mulje, et on suur orgia lava peal.
Ei, absoluutselt mitte, need on kahesed stseenid. Kaks inimest saavad lava peal kokku ja enamik stseenidest kätkeb endas tõesti seksuaalakti. On ka stseene, kus selleni veel ei jõuta, võib vaid aimata, et midagi hakkab juhtuma, ja mõnes stseenis välistatakse see kohe alguses.
Mõnes mõttes jääb tükk muidugi ühekülgseks – kõik otsivad stseenides mingit lahendust, aga enamasti nad seda ei leia. Eks ma tahangi öelda, et selle, mis õnnelikuks teeb, pead ikka endast üles leidma.
On see lavastus siis süvapsühholoogilisem kui Ravenhilli varasemad teosed? Kui «Shopping and Fucking» näiteks?
Vaevalt. «Shopping and Fuckingu» struktuur oli lihtsalt teine. «Võta mind!» struktuuris on igale tegelasele antud kaks stseeni, et ta töötab hetkelise situatsiooni peal, tegelasel ei lasta areneda tüki algusest lõpuni, see on kontsentreeritud.
«Shopping and Fucking» oli muidugi ekstreemsem, lavastuses «Võta mind!» pole nii, et kasuisa kepib 14-aastast poissi noaga nii et veri taga. Siin on aga kõik selline vana hea vanainimeste asi, midagi ekstreemset ei juhtu.
Mis lõpuks juhtub?
Ega nagu midagi suurt seal ei juhtu. Ring läheb kinni lihtsalt – tegelane, kes tükki alustab, kaob lõpuks ära ja ilmub jälle lavale ja tõmbab otsad kokku. Lahendus on lavastaja enda teha, autorid on tõlgendamise variandid õhku jätnud.
Teie annate mingi lahenduse?
Ma püüan mingi lahenduse anda, aga mitte ka väga näpuga näidata. Kui stseene kõrvalt vaadata, siis võib igas neist leida enda jaoks lahenduse. Sest situatsioonides, millesse tegelased satuvad, on olnud väga paljud inimesed, ja kui sa ennast kõrvalt vaatad, siis võiks tekkida tunne, et olukord ei olegi nii lootusetu, oleneb ainult, kust seda vaadata. Igal juhul ei tohiks tükk mõjuda masendavalt.
Ravenhilli on peetud briti üheks šokeerivamaks dramaturgiks. Kas selles näidendis on ka šokeerivaid kohti või sõnakasutust?
Ma ei usu, et aastal 2008 on veel võimalik ja vajalik kedagi šokeerida. Ja ma ei tee seda lavastust ka mingi šokeerimise eesmärgiga. Inimene peab aru saama, et see ei ole London, see on sadamateater ja need on näitlejad.
«Shopping and Fuckingu» teksti lükati ju korduvalt tagasi ja see ringles tükk aega mööda teatreid, enne kui seda tegema hakati. Miks ei taheta Ravenhilli teha?
Jah, ka näitemänguagentuur ei tahtnud seda ära osta. Ravenhilli ei ole tõesti Eestis väga palju tehtud, nüüd Mäeots lavastas ka möödunud aastal (Ingomar Vihmarile on see kolmas Ravenhilli tekst, mille ta lavale toob – toim).
Võib-olla on asi selles, et ta kirjutab väga hästi, aga teda on raske lugeda. Esimesel-teisel korral lugedes on raske aru saada. Aga Ravenhilli puhul ongi mulle sümpaatne see, et seal on minimaalselt kirjutatud nalju nalja pärast.
Teksti lugedes isegi ei aima, et seal võiks midagi koomilist olla, aga tegelikult on need situatsioonid nii ekstreemsed, et muutuvad koomilisteks.
See on põhjus, miks te olete Ravenhilli ette võtnud?
See on üks põhjus, aga heale dramaturgile omaselt on tal ka tegelased suure lugupidamisega kujutatud ja karakterid läbi töötatud.
Teksti on väga vähe, see on koomiline ja üle paari lause repliike ei ole eriti, aga seda huvitavam on vaadata, mis on teksti taga, avada karaktereid ning proovida aru saada, kuidas nad mõtlevad. Mulle tundub, et ma saan Ravenhillist aru ja tunnetan tema mõtlemist.
Mark Ravenhill Eesti teatris
• 2001 «Mõned teravad polaroidid» Von Krahli teater, lavastaja Ingomar Vihmar
• 2002 «Shopping & Fucking» Ugala, lavastaja Ingomar Vihmar
• 2007 «Produkt» Ateena Keskus, lavastaja Ain Mäeots
• 2008 «Võta mind!» Vanemuine, lavastaja Ingomar Vihmar.
Esietendus 29. veebruaril Tartus Sadamateatris