Pisiasjade kunst
Võib-olla pole „Viini vere“ arvustuses selle teema kergitamine just kõige õigem tegu, kuid millal on siis õige hetk, et rääkida klassikateoste seksistlikkusest? Kas kuulsa, kuid lonkava süžee ümberkirjutamine on iial põhjendatud ja kas see tuleb suurteatris üldse kõne alla? Kui palju on teoseid, mille kultuuriväärtus on aegunud käitumistavadega lahutamatult seotud, ja kui palju neid, mis tänapäevastamise tõttu ei kannataks? Kui palju on lavastajal võimalik teha selle nimel, et leevendada klassika diskrimineerivamaid aspekte praeguse ühiskonna probleemide suhtes tundliku publiku tarvis nii, et uue ajaga tekkinud tähendusväljad teose tõelist sisu segama ei hakkaks?
Ei, kõik see ei käi sugugi Vanemuise „Viini vere“ kohta, küll aga tuletas see operett meelde tüüpilised nõrkused, millele tavaliselt läbi sõrmede vaatame. Tänapäeval kohati koomilist, arusaamatut või lausa solvavat käitumist ei tule ette ainult muusikateatri tegelaste puhul, vaid ka vanemas sõnateatris (jätan puudutamata tele ja filmi, sest need on liiga kerge märklaud). Usun, et üsna sageli tuleb klassikateosega proove alustaval trupil kunagist käitumistava tõlkida, et mõista ebavõrdset kohtlemist päritolu, positsiooni, soo, usu, vanuse või mõne muu tunnuse alusel. Ehk organiseerib lavastaja ajaloolase külaskäigu, et too seletaks, miks peab jõukas neiu valima abikaasaks noore kiidukuke või vana kasuvanema, mille poolest erineb noore aadlivõsu ja jõuka juudi positsioon ühiskonnas ning mis on esimese öö õigus. Miks üldse eelistab enamik lavastajaid nende detailide väljakärpimisele või nüüdisajastamisele näitlejate püüdlikke katseid esitada paarisaja aasta tagust käitumismalli?
Olgu kuidas on, Vanemuise teatris korduvalt lavastanud Giorgio Madia uuslavastus on üks kaunimaid näiteid, kui nauditav võib olla üks lonkava loogikaga seebiooper, kui sellest mööda vaadata. Madia „Viini veri“ on visuaalselt, mänguliselt ja muusikaliselt nii rabavalt ilus, et kõik muu polegi enam eriti oluline. Tõepoolest, kunstnik Maarja Meeru õrnlilla lillemeri ja puhas sümmeetria on selle lavastuse nael. Raimu Hanson kirjutas Tartu Postimehes lausa, et „totaalne violett jäi isegi rohkem meelde kui ometigi palju esitatud Johann Strauss noorema muusika. /…/ Lummavalt jääb meelde lavastuse viimases vaatuses rahvapidu kasiino aias Hietzingis. Ja mitte banaalsete armuseikluste ja totrate sekelduste tõttu, vaid selle pärast, et violetses valguses õilmitses laval visteeria ehk hiina sinivihm.“
Ma julgen küll kahelda, kas see kujundus on olulisem kui muusika, aga publiku tähelepanu jagus sellele kindlasti rohkem kui tegevustikule. Esimese hooga mõjus ootamatult nii õrna ja vaikelulise visuaali kooslus hoogsate meloodiate ja commedia dell’arte vihjetega mängustiiliga, kuid need tasakaalustavad ja täiendavad omal moel teineteist. Kui Andres Mähari proloog kinnise kardina ees ja tantsijate tempokas etüüd avamängu saatel mõjusid veidi võõrastavalt, siis esimesele vaatusele andis selline ekspressiivne, kiire ja pingutatud rõõmsameelsus võimsa hoo, mis kestis peaaegu teise vaatuse keskpaigani. Sealtmaalt kippus aga tüki struktuur ja segane sündmustik liiga silma jääma ning kauni lava kiuste hakkas veidi igav. Tegelaste vaimukas tutvustus, täpsed ja põhjendatud liikumisjoonised ning tabavad tekstid esimeses vaatuses (opereti laulutekstid on tõlkinud Neeme Kuningas, aga vahetekstidega on trupp ise lõbutsenud) lükkasid ootused üsna kõrgele. Teise vaatuse meisterlikult lavastatud peomelu – pöördlava, keerlevate sammaste ja liuglevate tantsijate pidev liikumine – oli küll lummav ja pakkus mõneks ajaks põnevust, kuid lõpuks läks ka Pepi Pleinigeri (Pirjo Jonas, kes muide tantsunumbris balletiartistidele kuidagi alla ei jäänud) kilkamine piinlikuks ning tegelaste läbisegi rääkimine (kes kellele valetab ja miks) ajas süžee lõplikult sassi. Nii ei aidanud kolmanda vaatuse kiiret ja absurdset lõppmängu leevendada isegi hämaralt romantiline kujundus ega Straussi tuntud meloodiad.
Peale kujunduse ja Straussi on „Viini vere“ trump selle trupp. Esietenduse koosseis üllatas tohutu energia ja koostööga – üle keskmise ilusatest ja headest näitlejatest trupp! Lavastaja on kujunduse ja liikumisega loonud nii tervikliku maailma, et moodustub kokkuhoidev, teineteist innustav ansambel, kes mängib, laulab ja tantsib, nagu olekski see üks ja sama asi. Peajagu üle teiste särasid Rasmus Kull ja Maria Listra, kes hoidsid oma põleva mängulusti ja reaktsioonikiirusega üleval nii lavapartnerite ja publiku tuju kui ka terve tüki. Listra, kelle särav vokaal on stabiilne ja klaar, hoolimata sellest, kus ta laval on või palju ringi jookseb, on ka oma mängult ja ilmelt nii magnetiline, et paistab välja igast sagimisest. Kulli ekspressiivsele näitlejaandele sobib aga Josefi tegelaskuju ja situatsioonikoomika nagu valatult.
Peaosatäitjatest on veel eriti märkimisväärne Tamar Nugis, kes mõjus baritonina krahv Zedlau tenorirollis küll veidi üllatavalt, kuid lõi samuti suurepärase näitleja ja ansamblimängijana väga veenva ja nauditava rolli. Kohati oli Nugise puhul märgata küll veidi ebalust, kas esietenduse või muu põhjuse tõttu, kuid see kadus viimseni iga kord, kui tema lavapartner oli Kull. Nende duos oli sõprade siirast usaldust ja huumorit – nüanss, mida on peaaegu võimatu teeselda või tekitada. Olgu veel mainitud, et lavastaja koreograafianne kumas läbi kõikjalt, alates lihtsamate misanstseenide detailitäpsusest kuni suurte tantsustseenideni, kus tantsijate ja lauljate liikumise vahel teravat erinevust ei näinudki. Mõnusalt vähe on selles lavastuses mõtteta tammumist või liikumatult laulmist. On küll omajagu ooperlikes poosides esinemist, kuid see tundub olevat taotluslik ja osa tüki terviklikust stiilist, mitte juhuslik tegematajätmine.
Vanemuise uus operetilavastus on meeleolukas ja kaunis. Miks oli siis ikkagi vaja tõstatada klassika muutmise küsimus? See on lihtsalt mõtteharjutus, väike meeldetuletus publikule, kelle silm on harjunud tegema ooperile, operetile, muusikalidele ja muudele ilusatele vormidele mööndusi. Neid nalju on palju: kangelane laulab surmavalt haavatuna pika virtuoosse aaria, armastaja ei tunne oma kallimat ära väikese poolmaski tõttu jne. Lõpuks polegi asi selles: teater ei peagi olema ülirealistlik, vaid kujundlik kõverpeegel. Küsimus tekib aga siis, kui igati kaunis lavastus hakkab venima segase süžee tõttu või meisterlik mäng takerdub stereotüüpsetesse ja labastesse rollilahendustesse, ning juhul, kui tänapäeva maailmaga sisutihedaid seoseid tekitavais teoseis satub olema tegelaste reaktsioone või suhteid, mis sünnitavad vaataja peas põgusaid inimõigusi puudutavaid küsimärke. Selge see, et on teoseid, mille keskmes mängivad need küsimärgid kontseptuaalset rolli ning mis peavadki panema publiku mõtlema. Kui aga klassikas on detaile, mis ei ole määravad, ent jäävad kriipima, siis ei peaks nende allesjäämise ainus vabandus olema „kõigega pole aega tegeleda“ või „nii on alati olnud“. Suuri, naljakaid ja traagilisi lugusid saab rääkida miljonil moel, aga pisiasjad määravad, mis ja kuidas neist meelde jääb.