Põgeniku lapsetapp tekitab kaastunnet
Vanemuise selle aasta esimene uustükk “Medeia” kannab vaatamata igivanale käsikirjale igavikulisi väärtuseid äratõugatu paratamatutest valikutest.
431 aastat enne meie ajaarvamist sündinud Euripidese näidend on väidetavalt vähemalt 30. omataoline, mis Vana-Kreeka Medeia ja Iasoni müüdi põhjal lavale toodud. Ometi on kõik varasemad praktiliselt unustatud, ehkki Ateena 20 000 kodaniku ees olla Euripidese versioon kui ülearu uuenduslik välja vilistatud.
Võõra valu
“Usun, et kui küsida inimeste käest, millest räägib “Medeia”; siis kõige sagedasem vastus on näidend naisest, kes tapab oma lapsed – nii palju ikka teatakse,” pakkus lavastaja peamist erinevust selgitades. “Müüdis aga Medeia oma lapsi ei tapa ning ka kõikides eelnevates näitemängudes enne Euripidest mitte – seda tegi varem hullunud Korintose rahvas.”
Veelgi olulisemaks pidas Palu tõika, et Euripides esimesena peakangelanna suhtes empaatiat ja sümpaatiat tundis. Kirjutavad ju iga aja näitekirjanikud oma kaasaegsetele ning Euripidese ajal liikus Ateenas ringi palju rahvast, nende seas ka põgenikke, kelle õigusi parasjagu kitsendati. “”Medeia” on müüt naisest, kes on tulnud võõralt maalt, andnud kõik ja loobunud kõigest, et sulanduda Kreeka ühiskonda. Nüüd, kui mees tema juurest on lahkunud, on ta jäänud täiesti üksi nii füüsiliselt kui ka hingeliselt,” resümeeris Palu. “Ta peab midagi ette võtma ja kohe.”
Nii asendubki müüdi-Medeia, kuri võõramaine nõid, Euripidese variandis naisega, kes on ülekohtuselt võõrasse ühiskonda üksi jäetud. “Ta on sunnitud sealt lahkuma, aga tal ei ole kuhugi minna, sest armastuse nimel on ta põletanud kõik sillad. Euripides viis laste tapmise naise enda kätte ja tahtis sellega kujutada veelgi suuremat väljapääsmatuse tunnet,” rääkis lavastaja.
Vulgaarsotsioloogiast välja
Kui Nõukogude Liidus ülisuurt populaarsust kogunud Ljudmilla Razumovskaja “Medeias” mängis olulist rolli proletaarne koor, siis tänapäeval me Palu sõnul “veel” ideoloogiates õnneks nii kinni pole. “Kuid mis toimub meie sisemise vabadusega või inimeste vahel, on ju igioluline,” selgitas ta. “Ka meie poolehoid kuulub Medeiale, me püüame teda mõista ja töötlus tugineb Euripidese esmasissetoodule, kuid on siiski originaalne.”
Omalaadse võttena mängivad kõiki rolle Sadamateatris naisnäitlejad, kuid Palu keeldus sellele asjaolule ülearu suurt tähendust omistamast. “Mind huvitab rohkem see, mis toimub inimese sees,” põhjendas ta. “Tundub, et tänapäev on tiine mehe ja naise suhte vulgaarsotsioloogilisest kirjeldamisest. Oleme püüdnud otsida inimlikku valu ja julgen öelda, et see on vist meil õnnestunud.”
Palu tõdes, et vana teksti tegemine uuena avab haava kogupikkuses. “Näeme, mis on muutunud ja mis mitte: inimestena oleme samasugused, aga alatust on vist tulnud juurde,” hindas ta. “Võib-olla on tänapäeval rohkem võimalusi ka väljavisatuna ellu jääda, kuid sotsiaalse paaria staatust pole sugugi kergem kanda. Inimesed on jätkuvalt liikvel ja valmis armastuse nimel loobuma peaaegu kõigest.”