Pooltempereeritud uksetragöödia
Vanemuise „Laineid murdes“, autorid Lars von Trier, David Pirie, Peter Asmussen ja Vivian Nielsen, tõlkija Eva Velsker, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Marian Heinat, Ivo Uukkivi, Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor ja Karl Laumets. Esietendus 4. III Sadamateatris.
Ehkki Tiit Palu lavastus „Laineid murdes“ ei tugine otseselt Lars von Trieri (kaasstsenaristid David Pirie ja Peter Asmussen) 1996. aasta filmistsenaariumile, vaid Vivian Nielseni selle põhjal tehtud dramatiseeringule, on võrdlust filmiga raske vältida. Ega peagi, sest Trieri nimi ise ongi ju üks põhjusi, mis peab publiku saali tooma.
Tänavu on teatrite mängukavas mitmeid lavastusi, mis kas põhinevadki mõnel filmil või on filmiajaloost (näiteks romaanidramatiseeringuna) lihtsalt kõrvutuseks võtta ka filmiversioon. Sellistel puhkudel kerkib ikka aeg-ajalt kiuslik küsimus, mis küll sunnib teatritegijat palju kasinamate vahenditega linaloo lahjemat leotist lavale tooma ning publikut kino- või videoelamuse asemel palju kallima hinna eest seda ka vaatama.
Loomulikult ei ole üks meedium parem kui teine, kuid ikkagi: kui tihti suudavad lavastajad ise vabaneda väliselt efektsema ja aegruumiliselt mastaapsema ekraniseeringu virtuaalsest lummusest ning tuua mängu teatri reaalselt mitmemõõtmelise ruumi, näitleja vahetu kohalolu ja aktiivse dialoogilisuse? Ei jälgi me ju kinos-teatris üksnes lugu, vaid seome end peaaegu kõigi meeltega linal-laval toimuvaga.
Nagu lavastaja ise esietendusele eelnenud Kuku raadio „Vanemuise veerandis“ ütles, on tegemist „suure looga“, mida ei kohta tänapäeva dramaturgias just ülemäära tihti. Niisiis on materjalivalikul esmatähtis olnud ikkagi lugu. Kas selle loo taasjutustamine kakskümmend üks aastat pärast kultusliku filmi valmimist on ennast aga teatrispetsiifiliselt ka õigustanud?
Kui jätta kõrvale otsesed meediumierinevused, tahan esimese kontseptuaalse dialoogina filmi ja lavastuse vahel välja tuua asjaolu, et olgugi tegemist suure looga, erilise looga, ehk koguni martüüriumiga, leiab see lugu filmis aset täiesti tavaliste inimestega. Tegelikult võib selliseid lugusid ette tulla igas suguvõsas, iseasi, kas oskame neis näha imet või liigitame häbenemisväärsete veidruste hulka.
Trieri filmiski on ju esindatud mõlemad vaatepunktid ning olgugi vaataja üsna tundlikult pandud jagama Bessi (Emily Watson) väärtushinnanguid, näidates talle vastanduvat külakogukonda võrdlemisi üheplaaniliselt negatiivsena, jääb ikkagi tunne, et erilised lood juhtuvad iga päev meie ümber ja ka meie endiga, iseasi, kas käsitleme neid lugusid „Võsareporteri“ või kannatusloo kategoorias. Bessi passioon filmis on täiesti siiras (Trieri 1990. aastate loomingut on vaadeldud ka postmodernismijärgse performatistliku uussiiruse kontekstis, vt nt Raoul Eshelman, Alexei Yurchak, Nicholas Rombes jt), kuid teatris näib sellise siiruse väljatoomine vajavat endiselt mingit (iroonia?) vahefiltrit. Mitte et teater seda ise ilmtingimata vajaks, vastupidi: teatri olemuslik võimalus on ju just lavalolija vahetu pihtimuslikkus, puhas ja puhverdamata emotsioon. Ometi on sel eheduspuhangul vaja mingit esteetilist raami, suhestamist teatritinglikkuse võrrandsüsteemiga – isegi kui mitte vaataja, siis lavastaja tarvis.
Marian Heinati Bess äratab etenduse alguses eelkõneldu taustal vastakaid tundeid. Nii filmis kui ka lavastuses saame teada, et Bessil on tundlik närvisüsteem, mis on korra varem juba kokku varisenud. Watsoni eripärased näojooned ja andelaad loovad Bessi küll eriliseks, kuid omistatagu talle siis liminaalne pühakustaatus või isiksusehäire, ei ole ta filmis ometi vaimse puudega. Heinat näikse oma rolli alustavat aga just teatavast hälbelisusest. Kas see on lavastaja antud ülesanne? Kuidas tulla toime tõekspidamiste ja emotsioonidega, millega hakkama saamiseks ühiskond meid otseselt ette ei valmista? Kas lükata need kuhugi alumisse sahtlisse?
Jätkem kõrvale need kõige otsesemad seosed õndsuse ja vaimuvaesuse vahel. Kui Watsoni Bess näitab juba filmi alguses oma impulsiivsust ja talitsematust, põhjendab ta sellega ka oma eripäraseid iseloomujooni. Need on küll kohati ebamugavad, kuid tema isiksuse mentaalne membraan ongi sedavõrd elastne, et mahutada oma seinte vahele kogu keeruline lunastuslik ülesanne, nii et ka märtri staatus on selles tegelikult juba mingil moel algusest peale eos. Mingil põhjusel on Heinati Bessi lähtepunkt aga kerge debiilsus.
Filmis on Bessi lähikondsete mure justkui üldinimlik – teatakse, et tal on olnud mõningaid vaimse tervise probleeme ja tuntakse muret, kuidas see pereelus väljenduma võiks hakata –, kuid see ei pärsi tema naiselikkust ja seksuaalsust, vaid vastupidi, lisab hoopis tema abikaasa Jani (Stellan Skarsgård) silmis ürgnaiselikku määramatut erutust. Lavastuses on raskem aru saada, miks abiellub Jan (Ivo Uukkivi) just Bessiga. Bess on kahtlemata eriline, kuid kui filmis on see erilisus esitatud inimlikuna (kõik me oleme pisut labiilsed, kes rohkem, kes vähem), siis lavastuses on see justkui võõritatud (Bess on Teine, ta ei kuulu päriselt kogukonda juba sellepärast, et temaga on seotud mingi taak, mille osas püüame teda küll oma rikutuse tasandilt üldise hüvelisuse nimel aidata, kuid mille põhjani mõistmine tekitab tõrkeid).
Lavastajast näib see esmapilgul kergema vastupanu teed minekuna – mitte põhjendada tegelase kõrvalekallet inimlikuna ega leida sellele psühholoogilist toetuspinda, vaid anda sellele sildistav diagnoos ja esitledagi hälbena –, kuid näitlejana käib Heinat selle käänulisema raja võidukalt lõpuni. Kui filmis tervendab Bessi vankumatu usk ja intensiivne palvejõud Jani pöördumatuna näivast halvatusest, siis lavastuses näib Bess läbivat justkui hoopis ise mingi eneseabiteekonna: mida rohkem ta end Jani (Ivo Uukkivi) heaks ohverdab, seda terviklikumaks ja tervemaks muutub ta ka ise. Heinat põhjendab Bessi võnkumised ja muutumised inimlikult ära, kuigi on valinud selleks keerulisema tee.
Kas see ongi olnud lavastaja taotlus? Või on see hoopis protagonistide lavapartnerluse ainuvõimalik tulemus? Või on seegi taotluslik? Nimelt on raske aru saada Uukkivi kehastatud Jani tegelasmotiividest. Skarsgård on väga eripärane filminäitleja, temas justkui puudub igasugune inimlik soojus. Vähe sellest, ka nn kurja geeniuse tarvis napiks tal justkui karismat. Ometi on tema näitlejasaladus just selles kahetisuses. Mis siis, et teame ka detektiivilugudes juba alguses, et mõrvar on tõenäoliselt uje kompleksides kokutaja, tuleb see meile lõpuks ometi üllatusena. Skarsgårdi tegelastel on peaaegu alati mingi selline saladus. Vaataja ei armu temasse isegi mitte siis, kui filmi lõpuks selgub, et tema läbinisti negatiivsest aurast hoolimata soovis ta algusest peale ainult head (nt „Inglid ja deemonid“). Kui ta etendab aga kaks pikka „Nümfomaani“ osa järjest vanaldast leebet erudiiti, ei jää filmis viimasel minutil vallandumata see tema pime poolus.
Filmi „Laineid murdes“ Janis on Skarsgårdi isiksuse vastandlikud tahud jõulises tasakaalus – eriti rõhutab seda muidugi suurem osa ekraaniajast haigevoodis. Ta äratab Bessi seksuaalsuse ja annab nõnda vihjeid oma perverssemale varjuküljele, isegi naist eneseohverdusele kehutades näib ta oma ideed justkui altruistlikult uskuvat. Filmis on justkui vähem rõhutatud näidendis võimendatud teemat, et Jani ennast painab trauma tagajärjel isiksusehäire. Filmi apoteoosis ei kipu me kahtlema Jani armastuses Bessi vastu, lavastuses näib aga, et Uukkivi tegelasel on kõigest üsna ükskõik. Kui see on kontseptuaalne (ehkki, milline on põhjendus?), siis seletab see Heinati eelkõneldud mänguvõtit lavastuse alguses, kui aga mitte …, siis seda enam …
Palu on selle traagilise armastusloo ümbritsenud märkide ja sümbolitega, mida kehastavad ülejäänud tegelased. Ehkki ta ei ava nende tegelaste kujunemislugu ja kasvukeskkonda, on ta ometi suutnud nad lavale tuua soojemate ja inimlikumatena, kui seda on filmitegelased. Eriti emotsionaalselt ületavad oma ette antud lavalised raamid Katrin Pärna Dodo, Margus Jaanovitsi dr Richardson ja Riho Kütsari pastor. Ka William, kes on filmis erakordselt emotsioonitu negatiivne tegelane, leiab teatris Jüri Lumiste kehastuses inimliku põhjenduse kogukonna kooshoidjana.
Kogu lavapilti näib iseloomustavat täpsuse ja tähendusselguse taotlus, kuid kui see lähtub sedavõrd ratsionaalsetelt alustelt, nagu Palu lavastuse puhul, on võimalus, et paberil valmis joonistatud semantilised tähendusühikud hakkavad psühholoogiliselt elama oma elu. Kui enamik näitlejaid teeb seda oma tegelase „inimvaimu elu“ huvides, siis lavastuse tervikkontseptsioonis hakkab osa komponente alluma määramatusele.
Näiteks Jaanus Laagrikülli roostekarva plekkpaneelidest lavakujundus. See mõjub võimsana ning on maketivormis ka kontseptuaalselt põhjendatud. Kui üht teatritüüpi nimetatakse uksekomöödiaks – korteriuks lahti, armuke tagauksest välja, tema riided kapiuksest sisse jne –, siis Vanemuise „Laineid murdes“ toimib kontseptuaalselt tõelise uksetragöödiana: kirikuuks lahti, naised välja, vääritud kadunukesed pastori volitusel (!?) põrgusse jne. See võimas stsenograafia hakkab aga paratamatult mõjuma nii tugeva kujundina, et iga selle ilming äratab tähelepanu: millal langes uks kellegi ees või järel kinni kõvema või nõrgema kolksuga, miks avanes apoteoosihetkel kaks ust, kui enne oli samas kohas avanenud üks, miks need hetked omavahel ei eristu, vaid mõjuma jääb nivelleeriv üldmulje, et kogu see külaelu kannabki roostekarva pitserit, hoolimata sellest, et kogukonna hulgast sai ühest just pühak.
Näib, et lavastus sisaldab endas rohkem, kui lavastaja esietenduseks lavale lubas: taevased kirikukellad hakkavad Bessi hinge taeva minnes tõepoolest lööma isegi siis, kui lavapilt jääb rõhutama maist troostitust. Selles suures loos ning näitlejate endi kohalolus peitub kohustus kogu seda kellamängu ka elava esituse pealt täpsemalt tempereerida.