Põrgu – see on teised inimesed!?
Tänavu mai alguses jõudis maailma esiettekandeni Ardo Ran Varrese ooper «Põrgupõhja uus Vanapagan», mis tugineb A. H. Tammsaare samanimelisele lühiromaanile (1939). See oma algselt väljakuulutatud väljatuleku kuupäevast korduvate koroonakarantiinide tõttu koguni kahe aasta jagu edasi lükkunud suur tekitas väljatuleku eel publikus põhjendatult nii ootusi, lootusi kui kõhklusi, sageli kõiki kolme korraga.
Ootuste ja lootustega on asi selge: ikkagi uus täispikk algupärane ja emakeelne ooper, selliseid sünnib meil keskeltläbi üks kolme-nelja aasta kohta. Kõhklused, niivõrd kui neid kellelgi üldse oli, tõukusid eelkõige dramaturgilise alusmaterjali valikust – ikkagi Tammsaare ning kõige allegoorilisem, mitmekihilisem ja krüptilisem tema pikematest proosateostest!
Minu puhul käisid ootused ja lootused kõhklustest selgelt üle, ent inimesena, kes usub romaani kunstilise terviku puutumatuse pühadusse ning leiab, et dramatiseeringute tegemine peaks olema kriminaalkorras karistatav, olin siiski kõrgendatud pettumisvalmiduses. Sest igal kunstiküpsel romaanil on täiesti oma sisemine – ja sellisena pooleldi alkeemilise päritoluga – tõde, mis pole taandatav ei narratiivile ega autoripositsioonile ning on seega ka kõige õilsamate kavatsuste ja parimate püüdluste korral suuremate kadudeta teistesse žanritesse tõlkimatu.
Tammsaare romaanid on sedasorti mugandustele läbi aastakümnete nii kui filmilinal üllatavalt hästi vastu pidanud, pääsenud suuremate moonutuste ja lihtsustusteta. Erandiks pole ka «Põrgupõhja uus Vanapagan», mille ainetel valminud mängufilm (1964, režissöörid Grigori Kromanov ja Jüri Müür) ning mitmed draamalavastused (iseäranis see, mille tegi Jaan Tooming 1976. aastal ) on saanud klassikaks ning kujunenud vähemalt sama tuntuks ja kultuslikuks kui Tammsaare romaan.
Ent kas või kuivõrd on «Põrgupõhja» sobiv allikteos täispikale eepilisele ooperile? Kas kogu see allegoorilisus ja mitmetahulisus pääseb maksvusele ooperilaval, mis eeldab žanrilistest eripäradest tulenevalt palju lihtsama struktuuri ja üheplaanilisema sisuga dramaturgilist lähtematerjali? Või saab sellest muusikalise draamana samasugune vaimne kastraat nagu nt Goethe «Faustist» Gounod’ samanimelises ooperis?
Tegelane, kel on rohud võtmata?
Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» on olnud minu jaoks seni ühtaegu nii väljakutse kui probleem. Ja seda peamiselt oma allegoorilisuse astme poolest, tingituna viisist, kuidas see põimib paradoksidel surfates omavahel argist ja mütoloogilist (Vanapaganast humanist, märter, messias ja usukannataja!) ning seab kristliku mütoloogia tões ja vaimus oma jälgimise ning mõistmise eelduseks usu lunastuse ja õndsaks saamise võimalikkusesse ja vajalikkusesse.
Tunnistan häbiga, et minul, kujutlusvõimetul materialistil, on seda usku seni pidevalt nappinud. Ning seega tundub inimsootsiumis ringi liikuv tegelane, kes peab ja nimetab end Vanapaganaks ning soovib iga hinna eest õndsaks saada, mulle ikka pelgalt tavalise kodanikuna, kelle isiksusehäirel on väga isikupäraselt teoloogiline ja teatraalne ilmnemiskuju ning kel on jäänud teatud retseptiravimid kas võtmata või arstide poolt välja kirjutamata.
Vastupidiselt Tammsaare romaani käsikirjalisele variandile ning 1964. aasta mängufilmile pole uues ooperis epiloogi Jürka ja Peetruse dialoogiga, mis tõmbaks sedasorti meditsiinilise sisuga kahtlustel kiiresti ja lõplikult vaiba alt. Seega püsivad küsimused Jürka tegeliku identiteedi ja vaimse tervise kohta laval kuni teise vaatuse lõpuni (mil tema poegadel hakkavad kasvama sarved), kuid ei panusta minu meelest eriti viljakal moel ooperi dramaturgilisse tervikusse.
Enne etendusele minekut ei hakanud ma teadlikult romaani uuesti üle lugema. Ja sellel foonil mõjus Kristi Klopetsi kirjutatud libreto igati kompaktse ja autoritruuna, ei jäänud hõredaks, skemaatiliseks, arusaamatuks ega tõlgenduslikult kallutatuks.
Klopets polnud hakanud romaanis esinevat otsekõnet valama silprõhulistesse lennukate lõppriimidega värssidesse, vaid kasutas väikeste kohendustega proosateksti (nagu seda teevad suurromaanidel põhinevatest klassikalistest ooperitest edukalt näiteks Prokofjevi «Sõda ja rahu» ja Janaceki «Märkmeid surnud majast»).
Külakurnajast sirgub kolkadändi
Ardo Ran Varrese muusika on intensiivne, detaili- ja kõlarikas, dramaatikast pakatav ning alltekstist tugevalt laetud, siin on julgeid kontraste ning meisterlikku ja maitsekat mängu üld- ja lähiplaanide vahetamisel.
Puusalt tulistatud võrdluse korras võiks mainida, et mitmes ekspressiivsemas stseenis meenutas Varrese komponistikäekiri ja orkestrikäsitlus mulle nii rütmide, kõlade kui tunderõhkude poolest Dmitri Šostakovitši ooperit «Mtsenski maakonna Lady Macbeth» (1934). Sest ka «Põrgupõhjas» annavad tooni needsamad: rebitud muusikalised fraasid, julged rütmifiguurid, nihkesse aetud kõlad, kohatised ülikõrged tessituurid, pulseerivad basstrummid, kiired ja ootamatud sööstud forte’sse jne.
21. sajandi vaimu ja vaibi esindavad Varrese ooperi tervikus eelkõige ootamatud hüpped muusikalises esteetikas, mis mõjuvad otsapidi pastiššina, kuid pakuvad samas üldisele esteetikale jalaga-näkku-kontrasti. Neid pole palju, aga nad on väga kuuldavad. Eelkõige koraal 1. ja 2. vaatuse üleminekukohas ning hauakaevajate lorilaul 3. vaatuse lõpus.
Orkester juhatusel sai minu kuuldud ja nähtud etendustel (19.10 ning 6.05 video vahendusel) suurepäraselt hakkama Varrese partituuri dramaatiliste, lüüriliste mängulis-grotesksete ja sümfooniliselt mõtisklevate kihistuste sulatamisega üheks orgaaniliseks ning toimivaks kunstiliseks tervikuks.
Teose stseenid on üsna erineva tempo, meeleolu ja kestusega. Kõige parema ja püsivama mulje jätsid need, kus libretistil ja heliloojal pole olnud kuhugi kiire, kus draama saab nii sõnas kui muusikas oma tiivad laval rahulikult laiali sirutada (nt Antsu loeng Jürkale, Jürka vestlus kirikuõpetajaga ning Juula suremine).
Nii muusikaliselt kui lavastuslikult pakub «Põrgupõhja» terve galerii põnevaid karaktereid, mille hulgas on ootuspäraselt kõige kirkam Rasmus Kulli kehastatud Kaval-Ants. Negatiivsetel tegelastel on karakteriloome liinis positiivsete ees alati selge eelis (järjekordne kinnitus sellest, et maailm on ebaõiglane!) ning Kull võtab helilooja, lavastaja ja kunstniku suunamisel siit välja peaaegu maksimumi.
Tema särtsakas lavakuju, millel põhineb suur osa ooperi moraalsest pingest ja visuaalsest dünaamikast, on väljapeetult mänguline nii oma vokaalpartii kergelt koloratuurses ornamentikas, kehakeele ultrateatraalses tõstetuses, liikumisjoonise koreograafilisuses kui ka kostüümi- ja soenguvalikutes, mis muutuvad iga vaatusega üha ekstravagantsemaks; kuni selleni, et külakurnajast kasvab läbi kolme vaatuse ühtlasi glamuurne kolkadändi, kelle põhivarustusse kuuluvad korsett ja lateksmantel.
Väga korralikud väikerollid tegid ka Karmen Puis (Lisete), Annaliisa Pillak (Juula), Atlan Karp (Kirikuõpetaja), Jaan Willen Sibul (Ametnik), Simo Breede (Kusta), Pirjo Jonas (Maia) ning Tarmo Teekivi (Naaber).
Headus ei mõju inimlikult ega põnevalt
Bass Koit Soasepp on oma keha, oleku ja hääle poolest Jürka kehastamiseks justkui loodud (ja kuuldavasti lõigi Varres selle muusikaliselt just teda silmas pidades), kuid teose nimitegelase väärilist monumentaalset kuju minu meelest siiski ei sündinud.
Nii muusikas kui lavastuses jäi kogu aeg justkui kuskilt natuke puudu. Ning stseenides Kaval-Antsu, Kirikuõpetaja, Lisete ja Juulaga olid teised nii karakterilt kui lavakujult köitvamad, neis oli rohkem karakterit ja sära. Headus, lihtsus ja siirus ei mõju, nagu oleme küllap kõik korduvalt kogenud, eriti inimlikult ega põnevalt.
Jürka krestomaatiline repliik «küllap vist», mille Varres ühe teoses korduva motiivina meeldejäävalt muusikasse oli pannud, on kui stoitsismi kvintessents, kuid ei suuda tegelaskuju dramaturgilises plaanis vajalikul määral suureks ja arhetüüpseks mängida.
Eelmise kolmapäeva etendusel sai Tartu publik näha ooperi nimiosas vahelduseks Priit Volmerit, kel tuli Jürka kehastamiseks vastupidiselt Soasepale ühtlasi kõvasti näidelda. Volmer pakkus vokaalselt väga veenva ja nauditava esituse, kuid visuaalses plaanis oli see kahjuks ette kaotatud võitlus ajalooliselt kujunenud stereotüübiga.
Tema kehamassiindeks ei toeta antud juhul rolliloomet ning töötab sellele koguni vastu. Vanapagana kujuga seostub meie kollektiivses mälus ja kujutluses ikka ja üksnes keegi rammumehe välimusega stoiline kuju, kuid Volmer on kehalt vibalik ja kehakeelelt lootusetult krapsakas. Oli näha, et ta hoidis sarnaselt oma hiljutise nimiosatäitmisega Donizetti ooperis «Don Pasquale» liikudes kogu aeg kiirusealandajat peal, kuid ilmselt tulnuks lavastusmeeskonnal teha täiendavat tööd tema grimmi ja kostüümiga (laududa riiete alla svammi ja liivakotte).
Maa-alusest põrgust maapealsesse põrgusse
Jürka motiivid on ühtepidi selged. Aga teisalt on neid üpris palju ning ma pole siiani saanud ei romaanis, filmis ega selgelt aru, kui palju ta wannabe-märtrina kannatusi ja ebaõiglust ise masohhistlikul moel otsib. Kuidas lahutada tema tegemistes tema tegelikku elu teoloogilisest osaluseksperimendist?
Jürka püüab tõestada, et selles maailmas, kus kõik hea on teadupärast kas amoraalne, illegaalne, karmat kahjustav, patune või paksukstegev, on võimalik elada «puhtalt». Ehk teisisõnu: süütult, heauskselt (loe: rumalalt) ja töökalt.
Ta on osa taevasest täidesaatvast võimust, kes tuleb oma potentsiaalseid ohvreid ühtaegu endale saada soovides (lugege romaani epiloogi!) ja päästa püüdes inimeste sekka ning satub seega päris põrgust maapealsesse põrgusse. Selgub see, mis peaaegu iga päev meie kõigi (või vähemalt personaalselt minu) puhul: me oleme selle maailma jaoks liiga head ja õilsad. Ning taastõstatab igavese küsimuse: kas rumalus (või eufemistlikumalt öeldes: naiivsus) on kuritegu iseenese vastu? Kas head kavatsused saavad olla süüdi?
Mina olen Jürka puhul suhestunud alati kõige paremini selle osaga temast, mis soovib, et ta hing rahule jäetaks. Nii Tammsaare «Põrgupõhja» kui ka mitmed tema teised teosed (iseäranis muidugi «Tõde ja õigus», millega «Põrgupõhja» on pidevalt dialoogis) näivad justkui osutavat, et isegi kui inimene on ehk muidu oma loomult pigem hea, siis kurjus sünnib peamiselt asjaolust, et inimestel on sotsiaalsete loomadena üksteisega asja; et ka laanetalus pole rahu; et pooleldi pealesunnitud sotsialiseerumiskohustus on osa isiksuslikust arengust ning majanduslikust progressist. «Põrgu – see on teised inimesed!», nagu ütles üks tegelastest tabavalt Jean-Paul Sartre’i näidendis «Kinnine kohus» (1944).
Kirst kui uks
Lavastaja Vilppu Kiljunen on «Põrgupõhjat» lavale tuues olnud suhteliselt raske lähteülesande ees. Nimelt tuli tal läbi kolme eepilise vaatuse põimida üheks kunstiliseks tervikuks sõnaline ja muusikaline dramaturgia, mille koes on läbisegi allegoorilist mõistulugu, moraalset paatost, perekondlikku melodraamat, sotsiaalset satiiri, ideedraama algmeid, koomikat ning groteski.
Kuidas see kõik ühele toolile sirgelt istuma panna? Raske väljakutse. Ja ega Kiljunen sellega mingit suurt imet polnud suutnud teha, pigem lavastanud tasa ja targu üks stseen korraga. Mistap mingit suurt kunstilist tervikut siit otsida ei maksa.
Kunstnik Iir Hermeliin oli tegelased kostüümivalikuga üksteisest kohati päris selgelt lahku lavastanud, kuid püüdnud teosele suurt ja läbivat katuskujundit anda läbi kohta ja kuju vahetavate majaseinte ning kesklaval kasvavate puude. Kolmanda vaatuse alguses said puudest ühtäkki kännud – semiootiline akt, mille ajastuse dramaturgiline tähendus jäi minu jaoks hämaraks (kui mitte arvestada praktilist põhjendust: nimelt oli lavapoistel seda manöövrit vaheajal tehniliselt kõige mugavam teostada).
Otsus tuua avamängu ajal lavale metsalangetajad oli minu silmis teose üldise teemaseadega vähehaakuv ning ühiskonnakriitilise kujundina liiga plakatlik. Väga huvitav ning ooperi mütoloogilise raamjutustusega korrelatsioonis oli aga kirstu kujutamine ühtlasi uksena.
Teose finaal, mis kujutab Jürka süüdatud maja põlemist, on visuaalselt võimas ja poeetiline ning mängib õnnestunult lootusele, et publiku silmis ja hinges muutub kahjutuli ühtlasi puhastustuleks. Kui eesriie lõpuks langeb, on kõik(!) peategelased surnud – korralik dramaturgiline kulutuli!
Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan» on ooper, mis väärib kindlasti nii uusi etendusi, lavastusi kui avalikult kättesaadavaid salvestusi.