Pornosõltlase valus pihtimus
Alla 14-aastastele mittesoovitatav draama kütab Sadamateatri kitsa saali pingetest paksuks.
Martin Alguse romaani on Vanemuise jaoks kõlbulikuks vorminud Ugala külalislavastaja Andres Noormets, kes on ühtlasi näitlejast stsenaristi omal ajal ise välja koolitanud. „Martinil on küll näitlejaharidus, kuid tal on kogu aeg olnud ettekujutus, et näitleja ei pea olema vaid keha, kuhu sisse istutatakse kellegi teise mõtteid, vaid ikka igati eksisteeriv, tundev ja toimiv isiksus,“ kiitis ta hoolealust. „Rollid, mida ta kehastab, pole mitte maskid, vaid toed, mis lubavad teisi inimesi peegeldada või nendega üheks saada. Roll tuleb pigem tagantpoolt, mitte ei võeta teda ette.“
Sisemine audit
Sellest mõtteviisist lähtuvalt on kõik Noormetsa tudengid olnud sunnitud palju raamatuid lugema ja kirjatööd tegema – nii Alguse kirjutamistalent välja kooruski. „Kõnealune tükk jäi meil alguses seisma ja eks sellepärast hakkaski Martin sellest hoopis romaani välja arendama. Kui Vanemuine mind jälle kutsus siia heade mõtete linna, teadsin kohe, et see on minu esimene valik,“ meenutas lavastaja.
Nii jõuab tartlaste ette lõpuks ometi lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost (Riho Kütsar), kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb kahe mehe pingelise vastasseisu kaudu laiemalt praegu maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab.
Tegelikult kattuvad näidendi teemad Noormetsa sõnul päris suures osas nendega, mida vanaema sünnipäevalgi kõne alla julgeks võtta, ainult et räägitakse teistmoodi. „Väga raske on inimesel enda suhtes lõpuni aus olla, tihtipeale peab selleks midagi suurt ja olulist juhtuma, et inimene kätte võtaks ja oma sisemise raamatupidamise auditeeriks,“ analüüsis ta. „Muidu mõtled ikka, et mina olen see kõige parem ja teised kõik lollid, agressiivsed ja mõtlematud. Tegelikult tähendab juba see, et sellised mõtted pähe tulevad, et need alged on ka mõtlejas endas olemas.“
Pole kriminull
Näitemängus figureeriv noorem mees (Veiko Porkanen) on impulsiivne ja väga lühikese süütenööriga, lisaks on tal ülearenenud õiglustunne. „See ju oleks otsekui hea, aga kui õiglustunnet liiga rutakalt ja kaalutlemata järgida, siis võib tulemuseks olla kuri tegu,“ vihjas lavastaja.
Vanemal mehel Leol, kelle kodus on laiskus võimust võtnud, on aga prioriteedid justkui totaalselt käest ära libisenud. „Tegelikult on ta aus ja õiglane inimene, kes lihtsalt satub järgnevuste ohvriks ega saa isegi enam õieti aru, miks ta seal on. Tal on vaja elus väga suur kukerpall teha, et põhiliste väärtusteni tagasi jõuda, aga isegi siis tundub, et see minevikust pärinev kummaline taak on võimeline ta kätte saama,“ rääkis Noormets. „Kellegi meie elu ei liigu lineaarset joont pidi, tihti keeravad väiksed otsused umbsõlmed sisse.“
Algus on Noormetsa hinnangul romaanis teinud nähtavaks väga palju sellest, mis inimese pähe peitu jääb, kui ta analoogse sõltuvusteekonna läbi teeb. „Vaataja võib seda mõtete intensiivsust vaid ette kujutada. Teame ju kõik, kuidas pingelisel eluhetkel hetkega sadu mõtteid peast läbi võib joosta,“ märkis ta.
Tükis leiab küll kriminaalromaani algeid, kuid tegelikult töötab kõik sellele vastupidiselt, sest kui kriminullis on rõhk edasiliikumisel, siis siin just seismajäämistel. „Lugu sööstab edasi metsikul kiirusel, kuid Martin jätab selle seisma ja näitab, millised mõtted ja seosed sellistel hetkedel võivad tekkida,“ selgitas Noormets. „Lugejal ei võeta ninast kinni ega tõmmata teda läbi loo: peamine toimumispaik on vaataja kujutlusvõime, sest sellega ei suuda üksi teine paik detailide rohkuse poolest võidelda.“