Post-dramaatiline tantsu-uurimus ja numbriballett
Inimest, kes pelgab kaasaegse/nüüdistantsu etendustele minna hirmus, et ta ei saa aru, mis laval toimub, on sageli julgustatud: pole vaja muretseda arusaamise pärast, vaid vaadata toimuvat ja lasta end sellel kaasa viia. Arusaamine, vähemalt mõistuslik ja loogiline, polegi tähtis – naudi pakutavat!
Muidugi võib juhtuda, et postdramaatilises kaasaegses tantsuteatris polegi suurt midagi vaadata, sest koos üheselt arusaadava narratiiviga on loobutud ka viimistletud liikumisest, kehalise võimekuse näitamisest, sõnakasutuse puhul näitlejatelt eeldatud selgest diktsioonist, rääkimata kostüümidestdekoratsioonidest ja köitvast valgusrežiist. Kui 1960. aastate alguses oli sellisel vaesuse või lihtsuse esteetikal revolutsiooniline maik, siis tänaseks on sellest saanud omamoodi norm, millele vastandub «keha- ja liikumispõhine tants», justnagu polekski viimane tantsule kui nähtusele olemuslik.
Mine ja naudi
Seda «mine, vaata ja naudi»-taktikat kasutan enamasti minagi. Külli Roosna ja Kenneth Flak ei valmista siin kunagi pettumust, nad on sümpaatsed nii laval kui ka lava taga, nii artistide kui ka isiksustena. Köidab nende pretensioonitus, suhtumise avatus, kehade treenitus ja liikumisviis. Neid on hea laval (ja elus) vaadata nii koos kui ka üksi. Ja ometi on mul raske neist, täpsemalt nende lavastustest kirjutada, sest laval nähtu kirjeldus jätab olulise ütlemata.
Muidugi võiks hakata lahkama nende töid kui tantsu-uurimusi – just viimase kümmekonna aasta jooksul on postdramaatiline tants hakanud rõhutama oma uurimuslikkust: nii tuleks etendusi vaadata pigem «väitekirja kaitsmistena». «Uurimisküsimus» seejuures on paremal juhul visandatud kavalehel või lavastuse tutvustuses, kesisemal korral peab vaataja seda aimama.
Eht-tommingalik Kivirähk
Tantsuline uurimus aga ei rahuldu «naudiskleva» vaatajaga, vaid nõuab kaasamõtlemist ja kindlasti oma mugavustsoonist väljumist. Nii olengi omamoodi dilemma ees: naudiskleva vaatajana ma tutvustusi ei loe ning lavastuse uurimisküsimusele sageli kaasa mõelda ei oska. Selles olukorras olen Roosna-Flaki «Kahe keha orkestrit» vaadates: lavastuse tehnoloogiaid ja kehasid siduv teema, kehad tehnoloogiliste võimaluste abil endale ise muusikalist kujundust loomas selgub alles hiljem kodus; Roosna ja Flaki liikumised seevastu on vorminud mu meeltes kütkestava loo inimeste kokkusaamisest, suhtemustrite tekkimisest ja lagunemisest, usaldusest ning sellele ehitatud turvatunde kujunemisest ja pragunemisest. Väga põnev oli lugeda sama lavastust näinud Iiris Viirpalu tõlgendust 23. oktoobri Sirbis ning mõista, kui palju erinevaid vaatamiskogemusi võib selline rikas postdramaatiline tantsuuurimus pakkuda.
Selline «mine, vaata ja naudi»-retoorika pole muidugi uus – ballett on seda rõhutanud aastasadadepikkuse ajaloo vältel, eriti siis, kui tegemist on numbriballetiga, milles narratiivne alge võib olemas olla, kuid enamasti on selle funktsiooniks pakkuda raami erinevate tantsustseenide reastamiseks.
«Tilda ja tolmuingel» pole küll puhtakujuline numbriballett, kuid Andrus Kivirähki teos oma episoodilisuses annab tuge eelkõige värvikate üksikstseenide ja karakterite loomiseks. Mulle kui algmaterjali mitte tundvale inimesele sai mälu ja meenutamisega seotud teema mõistetavaks alles kava lugedes, kuid see ei takistanud mind etendust nautimast – just nii nagu tantsupelglikule publikule soovitatakse.
Siin aitas kaasa publikut kaasav videolahendus lendavatest tolmuinglitest ning visuaalide ja tantsu põimumine, mis seostus kohe Estonias eelmisel sügisel lavale jõudnud balletiga «Alice Imedemaal», kuigi oli – ilmselt ka tolmu ja (mustvalgete) fotode teema tõttu – oma värvi- ja multimeedialahendustelt vähem ekstravagantne kui itaallase fantaasialend. Aga ohtralt eredaid tegelaskujusid ja nendega seotud muhedaid olukordi jätkus terve lavastuse jagu, meeldejäävamateks härra Petersoni (Giorgi Koridze) pantomiimsed ja tsirkuslike kadumisvõtetega lahendatud seiklused külmkapiga (milles inimesed kaovad ja hiljem jälle välja ilmuvad); džässilikult vallatud aednikest kaksikvennad (Benjamin Kyprianos ja Matteo Giulio Tonolo); laitmatud, kohati pedantseltki väljapeetud hoiaku ja liigutustega rätsepmeister Kikki (Aivar Kallaste) ja tema proua (Olivia Lenssens) – kui nimetada mulle enim meelde sööbinut.
Lavastus oli eht-tommingalikult tantsuliselt eklektiline ja vaheldusrikas ning Tomminga terviknägemus veenev (ka lavakujunduse idee oli temalt, sest nagu lavastaja ise on ühes intervjuus maininud – ta näeb oma lavastust visuaalse tervikuna).
Tilda ja tolmuingli seiklusi vaadates jäin mõtlema, et kuigi tantsu-uurimuse retoorika kaasneb postdramaatilise tantsuga, võib ka balletti ja isegi sageli alavääristatud numbriballetti käsitleda tantsulise uurimusena: episoodide ja tegelaskujude sidumine ning vaatajale jätkuva põnevuse pakkumine (mis postdramaatilise nüüdistantsu jaoks sageli kõrvaline küsimus – publik peab asja endale ise huvitavaks mõtlema/tegema) on uurimisküsimus nagu iga teinegi, isegi kui lavastaja seda sellise vaatenurga all ei käsitle.
Tsirkust ka?
Ja ka vastupidi – kas pole postdramaatiline lavastus sarnane numbriballetiga (või -ooperiga), kuigi erinevus viimastest on see, et balletis ja ooperis on «numbrid» artisti võimete näitamiseks, kehalisi ja vokaalseid piire kompavad ja avardavad, ehk just see, mida postdramaatilise tantsu kõige radikaalsem suund kindlalt eitab. Lisaks rõhutavad numbriballett (ja -ooper) sageli etenduslikku luksust (ja ), mis postdramaatilise tantsuetenduse jaoks on sageli kas ideelistel või rahalistel põhjustel kättesaamatu (mõnikord tekib küsimus, milles on seisnenud kostüümi- ja/ või valguskunstniku või ka koreograafi töö, sest kõik laval on argine ja igapäevane, «nagu tänavalt»). Kuid nende esteetiliste erinevuste varjus on hämmastavaid kontseptuaalseid kokkulangemisi.
Ainult efektsetele numbritele üles ehitatud lavastused, milles puudub igasugune narratiivne telg, hakkavad ilmselt pikapeale valdkonda ja selles tegutsevaid loomeinimesi väsitama: seda on näidanud balleti areng läbi sajandite, mil puhttantsulise divertismentlikkuse perioodid vahelduvad aegadega, mille ballettide keskmes on dramaatilist tõsidust ja sügavust taotlevad jutustavad teosed; seda tunnistab uue tsirkuse püüd siduda efektsed, keha võimeid proovile panevad trikid narratiiviks, mis annaks trikile sügavama tähenduse.
Nii ei soovi ka värske uue tsirkuse trupp Circus Sabok keskenduda üksnes «inimkeha tugevuste ja nõrkuste, ilu ja inetuse» näitamisele vertikaalsel köiel ja pöörlevas Cyri rõngas, vaid tahab nende abil pakkuda lugu «sõprusest, kus alati võib side suurest pingutusest rebeneda». Lugu iseenesest on oma lihtsas siiruses südamlik, kuigi üheplaaniline, kuid ka selles teoses on olemas uurimuslik alge: kuidas muuta tuntud tsirkuseelemendid loo jutustamise vahendiks ja millist lugu nende vahenditega üldse rääkida saab.
Ainult positiivne sõnum (vastastikune toetus ja abi) on tänapäevases konflikte rõhutavas retoorikas küll liigutav, kuid lavastuse pealkiri «Ära jäta mind riplema» tekitab ootuse enamale. Köietrikkides olemasolev dramaatiline pinge leiaks kindlasti koha ka jutustatavas loos, millesse saab edukalt põimida lahendatava konflikti, ilma et lavastuse sõnum headusest ja sõprusest selle alla kannataks.
Taban end uuesti mõttelt, et vaatamata erinevatele esteetilistele lähenemistele kehale ja liikumisele on postdramaatiline tantsu-uurimus, (numbri)ballett ja uus tsirkus üksteisele tunduvalt lähedasemad, kui nende esteetiline külg oletada lubab: efektsed kehalised trikid ning tantsu- või tsirkusenumbrite üksteisele järjestamine vaataja tähelepanu hoidmiseks ei ole olemuslikult sugugi vähem uurimuslikud kui postdramaatilise tantsuteatri «lavastatud väitekirjad».