Priit, sa pead paari tunni pärast juba päris suures rollis laval olema. Ma tegelikult olen natuke üllatunud, et sa meie kohtumiseks sellise aja välja pakkusid, sest ma ikkagi kujutan ette, et kui sa pead lavale minema, siis sa tahad enne natuke keskenduda. Kuidas sinu hetked enne etendust välja näevad? Sa vist päris musta loori alla ei lähe?

“Niskamäe naised” on meil nii sisse mängitud lavastus ja seetõttu ei ole vaja eriti ette valmistada, isegi pigem vastupidi. Võibolla paar keerulisemat tekstilõiku korraks käin peas läbi, aga tegelikult toimib siin paremini isegi see, kui ei mõtle üldse ette, vaid lähed otse lavale, olukorda sisse. Siis on ta värske. Aga mingisugune füüsiline valmisolek on minu jaoks ikkagi alati oluline. Paar venitusharjutust, väike plank – need väga aitavad. Neid ma teen alati, et oleks laval füüsiliselt hea olla oma kehas.

Elmo Nüganen (Priidu kursusejuhendaja – toim.) ütles teile, kui te lavakooli lõpetasite, et teater on nagu maratonijooks. Kus maal sa seal maratonil praegu oled? Hea tempo on sees ja kuskil seal 20. kilomeetril?

Vaadates eluaastaid, võib-olla siis äkki 10. kilomeetril. Aga ma mõistan küll seda pikamaajooksu mõtet nii näitlejana kui lavastajana. Iga uus lavastus õpetab sulle midagi ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka inimesena. Et mis suunas liikuda ja kuidas olla enda jaoks loominguliselt värske. Kunagi ei taha ju teha üht lavastust kaks korda. Tahaks midagi uut proovida. Samast kohast kaevamine nagu ei käivita.

Kas see on ka põhjus, miks sul praegu on pooleli “Antigone” lavastusprotsess? Tragöödiat pole veel teinud?

Jah, tegelikult ma otsisin kaasaegset näidendit.

Ja jõudsid sujuvalt 2500 aasta tagusesse aega.

Eks tegelikult see põhjus oli temaatiline, just selles väga kriitilises olukorras, kus maailm praegu on ja kus ta tegelikult on juba umbes tuhandendat korda. Probleem on sõda, aga minu meelest see näidend käsitleb väga hästi neid lätteid, kust see kõik algab. Kõik algab ikkagi lõpuks inimesest või siis mingist vaimust, mis hakkab inimeste vahel valitsema.

See näidend käsitleb võimumehhanisme inimese peas, et kuidas sa ühel hetkel ei kuula enam kedagi, kuidas tundub, et ainult sinul on õigus. Vana-Kreekas on muidugi väga olulisel kohal jumalad ja jumala tõde, aga sellest hoolimata ei suuda tragöödia tegelased selget tõde valest eristada. Neil tekib illusioon, et neil on õigus, ükskõik, mis keegi teine ütleb. Ja kui keegi ütleb midagi muud, siis ta on kurjategija ja tuleb hukata.

“Antigones” on see probleem tõstetud Teeba linnas, kus on võim antud ühele türannile ja siin jooksevad tahes-tahtmata väga selged paralleelid meie idanaabri juures toimuvaga. Kuidas seal on juhtunud sama asi: võimul olev inimene on kaotanud igasuguse reaalsustaju ja elab mingisuguses oma tões, mis ta on endale ise välja mõelnud ja mis on kõikide tõdede vastu, mida ajalugu on meile õpetanud. Aga ta on jõudnud punkti, et just see, mis ta teeb, on siiski õige ja kõik teised eksivad.

Eks see toimub muidugi ka väiksematel tasanditel, kus ühel inimesel on võim teiste üle, nii loomingulistel kui mitte loomingulistel erialadel.

Loe artiklit edasi ERR kultuuriportaalist.