Punamütsikese vana lugu tõi kokku kaks lavastajat
Tänapäevases igasuguse korrektsuse poole pürgivas maailmas võib juhtuda, et «Punamütsikese» lugu tuleb hambutuks ümber teha nii, et keegi kedagi ära ei söö. Kuidas on Teatri Kodus esietenduvas lavastuses?
Näitlejana tuntud ja lavastajana juba veidi tegutsenud Veikko Täär teeb sellega oma esimese lavastajatöö Vanemuises.
«Kuskil Ameerikas ja mujal maailmas on emade ja vanaemade organisatsioonid tõusnud üles selle nimel, et ei tohi kedagi ära süüa – et see on liiga vägivaldne,» ütles ta. «Me lähtume vendade Grimmide originaalist. Tegemist on klassikaga ja klassikat tuleb ka klassika vormis lavale tuua.»
Kogenud kolleeg ja algaja
Punamütsikese osas on noor Vanemuise näitleja Kärt Tammjärv nagu ka Hundi rollis Reimo Sagor. Jahimeest kehastab Raivo Adlas, kes lavastas Vanemuise eelmise, aastal 1982 vaatajate ette tulnud «Punamütsikese». Kas kogenud kolleeg kipub algajat lavastajat õpetama?
«Vastupidi, ta on väga hea meeskonnamängija ja ta lööb väga innustunult kaasa,» ütles Täär. «Meil on väike trupp ja püüame kõiki asju teha koos.»
Adlas kiitis omakorda Tääri kui head lavastajat, keda ta seni teadis kui andekat ja head näitlejat. «Ta teeb kõike täpselt ja oskab näitlejaga töötada,» ütles Adlas. «Ja ta on väga hästi ära tabanud adressaadi, kellele lavastus on suunatud – kõige väiksemad, kolme- kuni kuueaastased, kes alles alustavad teatris käimist.»
Oma «Punamütsikesest» rääkides tuletas Adlas meelde, et kui ta seda tegi, oli parajasti moodi tulnud karate. «Meie kontseptsioon oli, et Punamütsike läheb, ei karda kedagi ja räägib, et oskab karated, aga jääb sellega vahele,» ütles ta.
Vana muinasjutu aluseks oli toona Jevgeni Švartsi «Punamütsike». Tulemuseks oli Adlase sõnul kolmevaatuseline kaunis jõhker lavastus.
«Švartsil olid ju kõik lasteetendused rohkem täiskasvanutele. Ja loomad olid rohkem inimesed ja inimesed rohkem loomad,» meenutas ta. «Lapsed natuke kartsid seda.»
Adlase sõnul oli ka söömine lahendatud kaunis julmalt. Hunt võttis Punamütsikesel ja Vanaemal jalgadest, tõstis nad üles ja saalist jäi mulje, nagu suruks ta nad endale lõugade vahelt sisse ja otse alla kõhtu.
«Praeguses lavastuses on söömine väga diskreetselt lahendatud – tõmmatakse riie ette ja riide taga käib suur sabin. Söömist ei näidata,» lisas ta.
32 aasta tagusest lavastusest tuleb nüüd vaatajate ette Kais Adlas, kes tookord mängis Rebast ja nüüd on Vanaema. «Ta on elus ka juba mitmekordne vanaema,» ütles Raivo Adlas.
Kaht «Punamütsikest» ühendab muu hulgas see, et mõlemas kõlavad laulud. Tookord oli nende autor Kulno Süvalep. Praegusele on kolm laulu teinud Aapo Ilves, esitatakse ka Anu Röömeli «Sünnipäeva laulu».
2000 aastat vana lugu
Vennad Grimmid ja Jevgeni Švarts ei ole ainukesed, kes on vana Punamütsikese lugu töödeldes selle uuesti kirja pannud. Üks selliseid on Charles Perrault.
Nagu on teinud kindlaks Inglismaa ühe vanima kõrgema õppeasutuse, Durhami ülikooli antropoloog Jamshid Tehrani uusimaid uurimismeetodeid kasutades, on muinasjutt Punamütsikesest tekkinud Kesk-Euroopas.
Ajakirja Imeline Ajalugu veebisaidis on kirjutatud, et Tehrani uurimistulemuste põhjal on lugu tekkinud 12. sajandil piirkonnas, kuhu kuuluvad Prantsusmaa, Austria ja Põhja-Itaalia. Muinasjutu juured viivad aga veelgi kaugemale minevikku – umbes 2000 aasta vanuse looni, millest kõik versioonid on alguse saanud.
Ühtlasi lükkas Tehrani ümber väite, et muinasjutt pärineb Hiinast. Tema analüüs näitab, et Hiina versioon tekkis Euroopast levinud suulise pärimuse põhjal, ja mitte vastupidi.