Reeturi vanded, valede võrgud

 Sofi Oksase tuvid maandusid Tartus, jaanuaris on järg Kuopio käes

Kuopio Linnateater valmistub tuleva aasta alguses lavale tooma Sofi Oksase näidendit “Kui tuvid kadusid”, mille lavastab siin üks Eesti tipptegijaid  – Priit Pedajas. Eelteated lubavad oodata omanäolist tõlgendust, mis ei sarnane ühegi seninähtud Oksase lavaversiooniga.

Näidendi esmaettekanne jõudis lavale 2013. aastal Soome Rahvusteatris. Enne Kuopio esietendust sai valmis veel üks selle näidendi lavaversioon – veebruari viimasel päeval esietendus Tartus, Vanemuise suurel laval Eesti esmalavastus.
“Kui tuvid kadusid” realiseerus Tiit Palu lavastuses intensiivse pettuste rägastikuna. Peategelasest Edgarist saab nii saksa kui nõukogude okupantide käsilane ning vahendaja. Ta on propagandamasina ohver ja oma valede vang, kelle kaasabil võimenduvad totalitaarse võimuaparaadi tegude tagajärjed.

Lavastuse tempokusele ja mõjuvusele aitab kaasa Eugen Tambergi kujundus, mis põhineb pöördlavale ehitatud tegevuspaikade välkkiirele vaheldumisele. Lääne-Eesti küla muutub sujuvalt Saksa ohvitseri kabinetiks, Tallinnas asuva korteri magamistoaks või 1960ndate aastate menukaks kohvikuks.
Tänu kiirelt toimuvatele ümberlülitustele leiab osa sündmusi aset simultaanselt, samaaegselt. Päevikukatkendid annavad tervikule oma meeleolu ja mõõtme.
Võrreldes näidendiga, mis uurib üksikisiku täielikku alistumist totalitarismi tingimustes, näitab teatritõlgendus inimiseloomu äärmuslikke külgi teravate suurenduste ja hirmutavate  lihtsustuste seeriana. Lavastus on sirgjooneline, jõuline ja karm. Asjade ilustamisele või pehmendamisele ei ole siin ruumi.
Selles lavastuses on Oksase loomingule tüüpilisest ajatasandite vaheldumisest ja ühendamisest loobutud sündmuste kronoloogilise kujutamisviisi kasuks. Seetõttu joonistub eriti teravalt välja pilt Edgari piiritust egoismist ja hoolimatutest otsustest. Üks vale järgneb teisele ning rahulolu tekitab vaid pettuste õnnestumine. Kui vaja, suudab ta oma teod rääkida ükskõik kelle teise tegudeks.

Palu dramatiseering kasutab nii romaani kui ka näidendi teksti. Vanemuise lavastuses tõusevad teiste hulgast esile neli osatäitmist, kuigi terviku seisukohalt tähtsaid nüansse leidub ka väiksemates rollides. Sten Karpovi Edgar, Linda Kolde Juudit, Reimo Sagori metsavend Roland ja Margus Jaanovitsi SS-ohvitser Mentzel loovad neliku, kelles kehastub autoritaarne süsteem kogu oma mõjuvõimus. Hirm valitseb nii Edagarit kui tema abikaasat, tundlikku Juuditit. Juudit üritab oma ebaõnnestunud abielu ja saksa ohvitseriga tekkinud armuloo keerises säilitada sisemist tasakaalu, kuid tema saatus kujuneb enam kui rängaks.
Totalitarismi võttestik kordub uuesti nõukogude võimukandjas kapten Porkovis, ka seda rolli mängib Jaanovits. Just Porkov esitab Edagarile tellimuse propagandafilmiks, mille Vanemuise teater on ka teoks teinud. Selles ilmutavad end selgelt  valedemasina kõige rabavamad avaldused.

Kuigi “Kui tuvid kadusid” on lähtekoha ja alusmaterjalide kaudu tugevalt seotud Eesti poliitilise ajalooga, muutuvad selle sisu ja kesksed probleemid väga loomulikul moel üldisteks: jutt on mistahes totalitaarse süsteemi poliitilisest reaalsusest ning selle mõjust üksikute inimeste elule.
Kokkulangevused Venemaa praeguse agressiooniga Ida-Ukrainas on päevselged. Seetõttu on veelgi põnevam oodata, milliseks kujuneb näidendi kolmas lavatõlgendus Kuopios.

Soome keelest tõlkinud Sven Karja