Reimo Sagor: inimesed üritavad jõuga kontrollida asju ja teisi inimesi, öelda ette, kuidas on õige ja kuidas peab
Näitlejat ja lavastajat Reimo Sagorit (33) tuntakse kui südamlikku inimest, kes on samal ajal kompromissitu võitleja. „Igasugused üle aia jooksmised, kukkumised, hüppamised ja kaklusstseenid – palun laske mul neid ise teha!” ütleb Sagor filmivõtete kohta ja loodab, et Eestis tehakse varsti jälle mõni märulifilm.
„Kalevi” filmis, mille jaoks Sagor pidi kaks aastat korvpallitrennides higi valama, kehastab ta tulihingelist Aivar Kuusmaad. Veel näeb teda uues Rootsi krimisarjas „Max Anger – With One Eye Open” uuriva ajakirjaniku rollis ja sügisest Vanemuise lavastuses „Terror” kohtualusena, kelle saatuse üle otsustab teatripublik.
Kohtume Vanemuise terrassil, et vestelda Reimo Sagoriga viimastest rollidest ja sellest, mis on tema jaoks näitlemises kõige olulisem.
„Kalevi” filmis, mille võtted äsja lõppesid, mängid Aivar Kuusmaad?
Ametlikult pole ju välja hõigatud, kes keda mängib. Aga nendest piltidest, mis on levinud ja kus mul on blond juus, võib ilmselt nii mõnigi oma järeldused teha. Eks see on avalik saladus.
Milline on filmis sinu tegelane, kuidas temasse sisse elamine sujus?
Ove Musting [„Kalevi” režissöör] intervjueeris kõiki Kalevi meeskonna liikmeid, kes sellega nõustusid. Minul õnnestus enda prototüüpi trennides lähedalt jälgida ja tema olemusest üht-teist kaasa võtta. Peale selle arutasime Ovega tegelased põhjalikult läbi: milline oli nende iseloom, roll meeskonnas, kuidas nad erinevates olukordades reageerisid.
Üks asi on see, kui inimene räägib mitukümmend aastat hiljem enda mälestustest, aga Kalevi finaalmäng on ju olemas. Tihti pole sellist hulka materjali, kui mingi tegelase kallal tööle hakkad. Mõnes mõttes teeb see asja lihtsamaks, teisalt raskemaks. Kuigi film põhineb dokumentaalsel materjalil, on see siiski mängufilm. Mõni võib-olla vaatab, et Aivar ei ole üldse selline, ja teine ütleb, et on küll.
Huvitav, mida ta ise mõtleb?
Seda ongi põnev teada. Tavaliselt näevad inimesed iseennast ju teistmoodi. Teisalt kõrvaltvaatajale, kes on näiteks kakskümmend aastat temaga samas meeskonnas olnud, tundub, et „just selline sa oledki”.
Kas Kuusmaa on üks filmi peategelasi?
Selles filmis on raske tõmmata piire, kes on kõige tähtsam. Arvan, et peategelane on ikkagi kogu meeskond ja sündmus on see, kuidas nad selle tulemuseni jõudsid.
Minu karakter on väga võitluslik, nii sisemiselt kui ka füüsilisel, sportlikul tasandil. See viiski nad paljuski võidule, kõik olid tõeliselt võitlusvalmis. Hoolimata sisepingetest suudeti ühise eesmärgi nimel kokku tulla ja asja professionaalse pilguga vaadata. Eks keerulisi iseloome oli seal palju, ka kõige parema tahtmise juures ei suuda nad filmis mitte põrkuda. (Naerab.)
Iga meeskond on vahest selline. Pead lihtsalt hakkama saama, olgu siis köögis, näitetrupis või spordivõistkonnas.
Ma ei tea, kas neid saab võrrelda, kuigi mõnes mõttes olen sinuga nõus. Lihtsalt sportliku viha tasandil tundub konkurents nii meeskonnas kui ka teiste platsil vastu tulevate alfadega karmim.
Filmimise ajal mõtlesin, et mõnes mõttes on see nii hollywoodlik lugu. Meeskond eikuskilt võidab kõik, mis võita annab – viimase võimaliku tiitli. Kui aga mõelda, millised muudatused tehti ja kuidas treeniti, on see igati arusaadav. Kõik mängijad olid sellise suhtumisega, et ei ole võimalik, et nad seda tiitlit ei saa.
Milline on su enda suhe korvpalliga? Kas õppisid vahetult enne filmi mängima või oskasid seda juba varem?
Minu põhikoolis Paliveres oli peamine spordiala jalgpall. Vanemana hakkasin võrkpalli mängima. Ka pärast kaheaastast korvpalliperioodi olen arvamusel, et võrkpall on võrratu. Loomulikult olin palli käes hoidnud ja loopinud, aga minus pole korvpallisoont, see ei tekitanud hasarti.
Kui selgus, et hakkame „Kalevi” filmi tegema, algasid kohe treeningud. Käisime Veiko Porkaneniga keskeltläbi kaks-kolm korda nädalas Tartus trennis, treener oli Raido Rebane. Alustasime pool aastat enne filmimist lihtsalt põrgatamisest, tegime seda tundide kaupa.
Raidol on hea arusaamine sellest, kuidas korvpallur väljakul liigub ja milline peaks ta visuaalselt paistma. Mängija ei vaata põrgatades palli, aga kui sa pole korvpalli mänginud, on väga raske hoida pilku kogu aeg otse. Edasi hakkasime osavust harjutama. Ma ei taha üle pakkuda, aga arvan, et tegime tuhandeid viskeid.
Pidid ilmselt kõvasti kolmeseid loopima?
Väga palju kolmeseid sai harjutatud, nii õues kui ka spordihoones. Tallinna trennides harjutasime meeskondlikke asju. Pallid ja tossud on nüüd soetatud, aga mõtlesin, et lahkun tipus. (Naerab.)
Räägime teisest rollist, millelt tohid ehk rohkem saladuskatet kergitada. Mängid uues Rootsi krimiseriaalis „Max Anger – With One Eye Open”.
Seal mängin uurivat ajakirjanikku, kelle nimi on Sergei Domasjov. Režissöör oli nõus, et see tegelane võib olla Eestist Venemaale kolinud inimene. Andsin siiski oma parima, et lihvida vene keel tasemele, kus see kõlaks usutavalt. Vene keelt emakeelena kõnelev inimene ütleb ilmselt, et mul on aktsent, aga see on okei.
Missugune tegelane on Sergei Domasjov?
Ta on kõrvaltegelane, kelle teed ristuvad peategelasega pooljuhuslikult. Ajakirjanikuna uurib ta sarja käivitavat sündmust – valimistega soetud kahtlasi mahhinatsioone. Domasjov saab peategelase Max Angeri armastatu käest materjalid. Kui Angeri kallim ootamatult kaob, siis ristuvadki tema ja Domasjovi teed.
Kuidas iseloomustada üht uurivat ajakirjanikku? Julge, pealehakkamist täis, ajab tõde taga… Samas paneb see, kui ähvardab reaalne oht, inimese väga teistmoodi käituma.
Vaadake sarja ja siis saate teada?
Just, kahjuks pole ma ise seda veel näinud. Välismaa sarju, kus Eesti näitlejad osalevad, tihtilugu siin ei näidata. Ent Viaplay voogedastusplatvormilt saab „Max Angerit” vaadata.
Kust pärineb sinu hea vene keele oskus?
Vene keel oli meil koolis C-keelena, samuti kuulen seda oma elukeskkonnas ja sõprade seas. Max Angerit oli selles mõttes kummaline teha, et rootslaste vene keele taju on hoopis midagi muud, kirillitsat nad ei tunne. Ja nende rootslaste jaoks, kes pidid vene keeles rääkima, pandi tekst ümber rootsi tähestikku, see oli päris veider. Nad ei osanud paljusid häälikuid hääldada.
Osalesin kord Ameerika inglise keele aktsendi kursusel, kus õpetati üldist ameerika aktsenti. Kui keegi ütleb oma nimeks näiteks Märt või Pärt, siis nad ei oska seda nime hääldada, kuigi sama ä-häälik on neil ju häälduses olemas. Visuaal lööb kõik kuidagi sassi.
Võib-olla on eestlased väikse rahvana osavamad keeli õppima? Ent tuleme Vanemuise juurde. Praegu on sul rollid „Ulmlejates” ja „Kaaludes”.
Tegelikult on üks roll veel, mille mitteametlik esietendus oli kevadel. Andres Noormets tegi lavastuse „Terror”, mille mängimist ootan väga, ja loodan, et publik tuleb seda vaatama. Publikul on seal oluline roll, sest nende otsusest sõltub, kuidas lavastus lõpeb. Lugu põhineb reaalselt võimalikul sündmusel: tegemist on kohtuistungiga. Eri riikides ja lavastustes on olnud täiesti erinevad lõpplahendused.
Milline on sinu roll?
Mina olen see, kelle üle kohut mõistetakse. Etendus toimub Sadamateatris, mis on üsna pisike ja intiimne – näen kõiki inimesi ja saan neile silma vaadata. (Naerab.)
Näidendi autor on Ferdinand von Schirach, tänini elav ja tegutsev advokaat. Ta on välja andnud mitu raamatut juhtumitest, kus on kedagi kaitsnud. Loos lähevad kaks kõrgetasemelist riigiorganisatsiooni seadustikus vastuollu. Berliini-Müncheni lennuk 164 reisijaga pardal kaaperdatakse ja terrorist nõuab, et maandutaks jalgpalliväljakule, kus matšil on 70 000-pealine publik. Saksa õhujõudude hävitaja piloot otsustab lennuki alla tulistada.
Kõige kummalisem on, et Saksamaa konstitutsioonikohtu otsusega ei tohi sellises olukorras lennukit alla lasta, sest kunagi ei tohi kaaluda elu elu vastu. Ent kui midagi sellist peaks juhtuma Eestis, siis võib lennuki alla tulistada.
„Ulmlejates” oled lavastaja rollis?
Jah, aga materjali korjasime ikkagi trupisiseselt kollektiivse loominguna. Tundus, et on asju, mida tahaks öelda ja lavale panna, aga vormis, mida Vanemuises pole veel teha saanud. Unistamine ja ulmlemine on minu jaoks paljude asjade puhul edasiviiv jõud. Unistamiseta tegutseda tundub tühi, eesmärgitu töö ja arvan, et unistamist ei pea häbenema.
Andrus Kivirähk kirjutas kunagi artikli „Molutamise kiituseks”.
Samasugune tore tegevus on uitamine. See on väga rahustav ja energiat andev kogemus, mida võiks rohkem teha just linnaruumis. Vormilises mõttes jõudsime „Ulmlejates” aga selleni, et tahame inimestele silma vaadata ja mitte ennast neljanda seina taha peita.
Arvustustes nimetati lavastust korduvalt eksperimentaalseks katsetuseks, mis on minu meelest täiesti vale jutt ja mõnes mõttes isegi kohatu. Meie mõtlesime „Ulmlejates”, et saame lihtsalt olla ühes hetkes koos. Seda nimetati eksperimentaalseks, nii et ilmselt on inimestel vajadus asju kuidagi liigitada. Vanemuise 1960-ndate teatriuuendused on justkui ühismälus, aga kohati vist ei ole ka. Teatris pole ju enam ammu neljandat seina.
Noored kriitikud kirjutavad koolitöödena sisutühje kokkuvõtteid, mida inimesed loodetavasti ei loe, sest need võtavad nii palju ära. See on sama, et kas loen raamatut või vaatan filmi – tihti ollakse filmis pettunud, kui oled enne raamatut lugenud, sest enda loodud fantaasiapilt loetust on palju suurem, võimsam ja südamelähedasem.
Miks lubatakse kirjutada sisukokkuvõtteid, kellele neid vaja on? Jätke inimestele avastamisrõõm.
Mõni arvustus räägib täpselt ära, mis toimub?
Jah, et „siis tuli see, siis tehti seda”. Sellepärast on lihtsam ka filmide puhul treilereid mitte vaadata. Kriitikaga on meil Eestis kehvasti: vähe on arvustajaid, kes suudavad kirjutada mõttekaid, analüüsivaid ja konstruktiivseid tekste.
Kas mõtled ainult teatrit või kultuurikriitikat üldiselt?
Räägin ikkagi oma positsioonilt. Ma ei loe väga tihti teatriarvustusi, aga kui loen, siis sageli pettun. Valin hoolega, kelle tekste lugeda, ja on autoreid, kelle kvaliteet on suurepärane, aga kahjuks on pealiskaudsust palju rohkem. Samas on see kindlasti selline lõputu teema, mis on teatri loomise ajast nagu sokk ja saabas.
Teine kategooria sisukokkuvõtete kõrval on: meeldib – ei meeldinud. Kui sa ei suuda mitte ühtegi analüüsi teha, siis ütleksin, et see on leheruumi raiskamine.
Lavastus tuleks asetada laiemasse kultuurikonteksti, analüüsida, hoida enda hinnang selge, kuid viisakas?
Kui julgeksin üldse millegi kohta kirjutada, siis peaksin seda tükki enne kolm-neli-viis korda vaatama. Tänapäeval vist enam nii ei tehta, kuid see selleks. Igaühel on oma arvamus, selle poolt olen sajaga, kuid see arvamus peab olema põhjendatud.
Publiku kaasamine tundub sinu jaoks südamelähedane?
Võib-olla läheb see millalgi üle ja mul saab sellest villand. Tean, et paljud inimesed kardavad osalusteatrit ega soovi, et nende poole pöördutaks. See on täiesti põhjendatud ning ega me ei tahagi kedagi selleks sundida. Ent mida mina teatris otsin ja mis mulle pinget pakub, on see, et meie siin koos loome tänase hetke. Homme tuleb teine publik ja seda hetke enam meie vahel pole.
Muus elus oleme justkui pealiskaudsemad ja kaitseseinad on tugevad. Mõnes mõttes seinad peavadki olema, aga need muutuvad kohati õeluse ja kurjuse vahendiks: ütlen, mida sülg suhu toob, ja kui tunned end sellepärast halvasti, siis oled sina memmekas ja möku… Ent teatrihetk on see, kuhu oleme tulnud koos, et veeta südamlik ja ilus moment.
Jah, mina olen laval ja läbi mõelnud, kuidas seda asja läbi viia. Sina oled kaasreisija, kes ei pea midagi ütlema, aga tahame, et oleksid silmade, mõtte ja südamega siin. Mitte nii, et „ah, naine jälle ostis mingid kuradi teatripiletid, poolteist tundi… vähemalt saab äkki konjakit, vaatan esimese vaatuse ära, siis võib-olla magan natuke, aga järgmine kord viin ta lihtsalt autoga kohale”.
„Ulmlejates” otsimegi puhast momenti. See on okei, kui seda ei saavuta ja mõni tunneb, et see pole tema jaoks. Ent lasta korraks minna – see võlub mind hetkel teatri juures. Samas, kuna sellised lavastused nii annavad kui ka võtavad energiat, on vahel hea teha tükke, kus olen neljanda seina taga ja „kaitstud ruumis”.
Nii et jälgid lavalt hoolega, mida publik teeb? Ka klassikaliste draamatükkide ajal, et nad oleksid kohal?
Ikka vaatan, nii palju kui pimedas näha on. Ja tänan neid, et nad on kohale tulnud. Aga seal on tuhandeid erinevaid nägusid, tuhandeid tundeid. On ka neid, kes magavad ja ärkavad plaksutades, mängides sinna juurde, et „oi, kui hea”. (Naerab.)
Ma ei tea, millest tuleb see kolm korda plaksutamine. Kas inimesed tunnevad, et siis nad on oma tänu väljendanud? Ma pole küll ise seda näinud, aga olen kuulnud, et Hiinas on ainult kümme sekundit hästi valju plaksutamist, ei mingit tagasikutsumist.
Ma ei arvusta seda protsessi, aga oleks huvitav uurida, kust need kolm plaksutamist on tulnud. Esimene kord, siis aplaus natuke vaibub, siis teine ja seejärel kolmas, mis katkeb enne, kui näitlejad on jõudnud lavalt ära minna.
Aga lennukis plaksutamine? Mina seda näiteks ei tee, sest oleks justkui ootuspärane, et elusalt kohale jõutakse.
Minu meelest tuli see pärast 2001. aasta 11. septembrit. Aga mina ei tunne ka vajadust lennukis plaksutada. Võib-olla piloodid tahaksid seda, võib-olla peaks just tänu väljendama? Ja rohkemate asjade peale plaksutama, ka hea toidu peale? Võib-olla muudaks see maailma paremaks.
Milliseid paralleele tekitavad sinu jaoks film „Võta või jäta”, kus olid üksikisa, ja lavastus „Kaalud”, kus mängid tulevast lapsevanemat?
Need on ikkagi täiesti teistsugused tegelased, isegi vastandid. Lavastuse tegelane Artjom tahab oma rolli, toeks ja abiks olla. „Võta või jäta” filmis see päris nii pole – teekond selleni, kuidas lapsevanema roll Erikule sülle langeb ja kuhu see välja kasvab, on pikem ja teistsugune.
„Kaalud” on südamlik ja humoorikas lugu sellest, kuidas neli meest ootavad sünnitusmaja eesruumis, kuni nende pere järglased ilmale tulevad. See on autoril hästi tehtud – tegelased niimoodi ühte ruumi panna.
Mulle jäi meelde su Toomase roll filmis, mis mulle väga meeldis: „Päevad, mis ajasid segadusse”.
See oli üks põnev suvi. Triin Ruumet hakkab kohe uut filmi tegema, kus mul on ka väike roll. Kindlasti on see jälle väga raju lugu nagu Ruumetile omane.
Enne Tartusse kolimist olid siit ainult läbi sõitnud. Kuidas sulle siin nüüd meeldib?
Väga meeldib, olen seda varemgi öelnud. Tartu linna kohta tunnen hinges, et tahaksin siin elada. Olen Vanemuises leidnud oma koha ja jõu väljendada ennast nii, nagu tahan. Mitte ei vaata hooaja alguses, et okei, sellised rollid on, ja võtan need vastu. Olen arvamust avaldanud ja saanud võimaluse teha asju, mida olen soovinud.
Teine linn, kus tajusin samasugust kodusust, oli Berliin. Ma pole seal palju käinud, aga kummalisel kombel tundsin juba lennujaamas, et võiksin seal vabalt elada. Ma ei tea, mis asi see on, vaimsus või miski muu… New Yorgis võiks muidugi elada. Ja kui tahan Eestis teistes linnades käia, siis see on nii väike, et sõit siia-sinna käib ruttu.
Talisupluses on nüüd paus, aga teised spordialad?
Praegu on nii palav, et ma väga igatsen seda. Ei jõua päevas nii palju külma duši all käia, kui vaja oleks. (Naerab.)
Ja Wim Hofi meetod? Olen jäist karastamist proovinud, päris karm on.
Olen varemgi öelnud, et selliseid asju ei saa sundida. Saad sellest rääkida ja seda tutvustada, aga mitte peale käia. Ent kui see jõuab sinuni loomulikult, tuleb ainult kuuma anda. Minu sõpruskonnas on neid, kes sellega tegelevad, ja teisigi, kes ei taha – iga inimene peab ise oma piire tundma.
Mina näiteks tahan räigelt teha asju, mis panevad mu füüsist proovile. Siiamaani olen seda saanud kogu aeg teha, ka „Kalevis”. Treenid nii kaua, et visked lihtsalt hakkavad minema – pole võimalust, et need ei lähe. Need peavad minema, sest meil on filmimiseks kindel aeg. Tahan pärast inimestele öelda, et see polnud arvutiga tehtud, vaid see olin mina ja ma nägin vaeva.
Nagu Jackie Chan, kes tegi kõik oma trikid ise?
Mul oli väga hea meel, kui sain välismaises sarjas „Agent Hamilton” võitlusstseene teha. Treenisime palju, meil olid lava- ja võitlusspetsialistid. Mõlemas sarjas [ka „Max Angeris”] oli palgatud kaskadöör, aga võtsin neilt töö ära. Veensin režissööre, et saan hakkama.
Saan aru, et näitleja kaotamisega ei saa riskida: see on lisakulu, võtted lähevad pausile, tuleb uus osatäitja leida. Aga nii kaua, kui olen sellises füüsilises vormis, et saan mulle huvi pakkuvad asjad ära teha, kauplen, nõuan ja palun need endale välja. Igasugused üle aia jooksmised, kukkumised, hüppamised ja kaklusstseenid – palun laske mul neid ise teha!
Mis on kõige hullem trikk, mille oled pidanud tegema? Põleva autoga üle silla pole hüpanud?
Seda pole teinud, aga kunagi „Panga” filmimise ajal oli talv, väljas –20 kraadi ja tugev tuul, mis pani külma juurde. Olime Nõmme suusahüppetornis ja mulle pandi kahe pika suusa külge väiksemad, kuhu mind kingadega kinni tõmmati. Nende küljes olid köis ja kaamera, kaks meest hoidsid köit ja lasid pinge alt lahti. Sõitsin suusahüppetornist alla ja enne hüpet tõmmati mind üles tagasi.
Sellised väljakutsed on põnevad, andkem ainult kuuma. Ma ei näe mingit põhjust, miks keegi teine peaks seda tegema. Selles suhtes oleks tore, kui Eestis tehtaks jälle mõni lahe action-film.
Tsikliga käid endiselt sõitmas ja puutööd teed ka?
Jah, praegune aeg sobib muidugi paremini neile, kes sauna naudivad. (Naerab.) Sõprade ja elukaaslasega käime õhtuti tiirutamas, aga kuskile kaugele pole läinud. Mõni aasta tagasi tahtsin Mani saarele minna, aga kuigi sel aastal sealne võistlus tühistati, pole ma matnud maha mõtet sinna pealtvaatajaks minna.
Kord aastas tehakse seal üheks nädalaks ringrada tänavatele ja teedele. Kurb statistika on, et selle võistluse 110-aastase ajaloo jooksul on keskmiselt olnud 1,5 surma. See näitab lihtsalt, et need inimesed on hullud. Seal pole isegi meeletuid auhinnarahasid, mäng käib au ja prestiiži peale.
Õnneks on Eestis palju lahedaid kohti, mida tsikliga avastada. Euroopa on võimalik läbida mööda teid, kus pole asfalti, ja Eestis on neid umbes 1600 kilomeetrit.
Kas on mõni asi, mis sind ühiskonnas häirib ja mille kohta tahaksid sõna võtta?
Tihti on tunne, et mis siin ikka enam rääkida… Aga aeg-ajalt paistab, et paljud inimesed üritavad oma nina teiste ellu toppida. Seda võiks küll vähem olla: ela ise ja lase teistel elada. Inimesed üritavad jõuga kontrollida asju ja teisi inimesi, öelda ette, kuidas on õige ja kuidas peab. Ma ei tea, millest see vajadus tuleb, võib-olla hirmust kontrolli kaotada.
Kogu aeg õpetada ja öelda, et sina teed valesti või „vaadake, milline idioot ta on”… Kui sa ei tee enda tegevusega kellelegi halba, siis ei pea keegi seda kommenteerima. Kui inimene lihtsalt elab ja on, siis miks on vaja teda elama õpetada? Nagu inimesed ise ei oskaks. Ei ole vaja toppida oma nina sinna, kuhu see ei käi.