Reimo Sagor: inimesed võiks rohkem unistada ilma tulemust ootamata
Pea pool aastat tagasi levis sotsiaalmeedias Vanemuise teatri üleskutse tulla appi ühe uudse lavastuse sünnile ja jagada teatritegijatega oma unistusi. Üleskutsele vastas 124 inimest ning unistuste uurimine saigi teatris tasapisi alata. Aja jooksul sulatati need unelmad kokku näitlejate mõtete ja mälestustega, fantaasiarikkad ideed raamiti omapäraste vormivõtetega. Jaanuari lõpus jõudis teos “Ulmlejad” publiku ette.
Kui suured unistajad te olete?
Reimo Sagor: Ma olen väga suur unistaja, mulle meeldib just selline absurdselt fantaseeriv unistamine. Et minna piiridest väljapoole. Nagu 20. sajandi alguses keegi unistas ja mõtles, et kas siit planeedilt saaks kuidagi lahkuda, ja nüüd meil ongi kosmoseprogrammid. Ma arvan, et see on vajalik. Loomult olen ma inimene, kes tahab maailma paremaks paigaks muuta, ja unistamine teemal, kuidas seda teha, on väga mitmetasandiline.
Oliver Issak: Ma ei ole ilmselt nii suur unistaja kui Reimo, aga jäin hiljuti mõtlema selle unistamise üle, millest Jaanus Nuutre ühes proovis rääkis. Ta sõitis rongiga üle päeva proovi ja märkas, et inimesed ei vaata enam aknast välja, vaid tegelevad mingisuguste asendustegevustega, täidavad aega. Ja ma jäin mõtlema, kuidas kunagi olid sõidud Tallinnasse ja tagasi ka minu jaoks tohutult piinarikkad, sest mitte midagi ei olnud teha. Ühel hetkel aga avastasin, et ma võin sõita Tallinnast Tartusse nii, et vaatan aknast välja, mõtlen oma mõtteid ja äkitselt olengi Tartus. See on isegi nauding lihtsalt sõita, mõelda ja unistada. Juhtusin kunagi lugema, et ka kirjanik Mika Keränen käib nii oma raamatuid välja mõtlemas. Mõistan teda täiesti.
R.S.: Kui me ka Jaan Aruga (Tartu ülikooli ajuteadlane – K.A.) rääkisime unistamisest, tuli välja, et unistamise aseaineks on saanud kiire info saamine, telefonis scrollimine. Inimesed on üha vähem oma mõtetes. Ja teisalt olen ma ka varem öelnud, et me elame maailmas, kus laen ajab liisingut taga, raha on poolte eestlaste suurim stressiallikas ja sul on vaja pidevalt väga konkreetseid lahendusi, kuidas igapäevaelus hakkama saada. See on väga okei, aga selle keskel võiks olla ka hetki, kus mõeldakse kastist välja.
Mis valdkondadest te unistate?
R.S.: Minul on neid kategooriaid väga palju, unistamine on piiritu. Ka oma eelmises monolavastuses “AK-47” rääkisin, et unistan superkangelane olemisest ja maailma paremaks muutmisest. Samas on mul unistus lihtsalt sellest, et see aasta püsiks lumi kaua maas, et ma saaksin võimalikult palju lumelauaga sõitmas käia. Ja muidugi tahaks kosmosesse!
O.I.: Kui me tegime lavastuse jaoks küsitlust, siis tuli minu jaoks üllatusena, et küsimusele “Millest viimati unistasid?” vastati üsna realistlikult. Keegi ei soovinud kuule minna.
R.S.: See ongi praktilise, rahapõhise maailma üks suuri kaotusi. Rahale, argimuredele ja ellujäämisele kulub nii palju energiat. Kui esimesed teadlased tulid selle mõtte peale, et maa on ümmargune, siis oli vist ka rohkem aega, et taevast vaadata ja mõelda.
O.I.: Ometi me elame kõige paremal ajal, mis kunagi on olnud.
Kas “Ulmlejate” idee käis siis ka mõnda aega unistusena kaasas? Saan aru, et see sündis eelkõige sinu initsiatiivil, Reimo.
R.S.: Jah, ikka. Vanemuises tehakse plaane väga pikalt ette, nii et ka mina käisin selle mõtte juba mitu aastat tagasi välja, et tahaksin lavastada ja just unistamise teemal. Kannatlikkus on Vanemuises voorus.
Lavastuse tutvustuses ütlete: “Unistamine on muutumas millekski, mis on vanamoodne ning tabu.” Minule samas tundub, et unistamine pole tabu, aga see peab tänapäeval kiiresti realiseeruma, olema produktiivne. Öeldakse küll, et unista suurelt, aga unistus tuleb siis ka täide viia. Tühja unistamist ei soosita.
R.S.: Jah, see on hästi öeldud. Minu jaoks olid need küsitluse vastused samamoodi üllatavad, sest seal oli väga palju realistlikke unistusi. Tuligi välja, et unistamine ei ole kaduv nähtus, aga sellelt oodatakse tulemust. Minu meelest võiks rohkem unistada ilma tulemust ootamata. Absurdselt saabki unistada ainult teadmata, kas seda on võimalik saavutada. Kui tulla tagasi kuulemineku näite juurde, siis esimene inimene, kellel see mõte tekkis, ei unistanud realistlikult – ta ei mõelnud, et on vaja raketti ja keerulist tehnoloogiat. Ta mõtles, et tahaks kuule minna, ja alles hiljem hakati otsima võimalusi, kuidas seda täide viia.
Ka minul tekkis küsimus, kas maailma parandab siis ainult produktiivne unistamine või ka see unistamine, mis jääbki ainult ilusa ja ambitsioonika idee tasandile.
R.S.: Mulle tundub, et unistamine on ikkagi heatahtlik tegevus. Unistades hakkad aru saama, miks mõni inimene käitub nii, nagu ta käitub, jõuad tema mõistmisele lähemale ja seeläbi avardad oma empaatiat. Järelikult ei peagi unistamine andma materiaalset tulemust. Aga muidugi vastati meile ka, et unistatakse 7. seeria BMW-st või lotovõidust, ja eks need mõtted käivad kõigil peast läbi. Tahetakse paremat elu ja et ei peaks raha pärast muretsema.
Mulle meeldib tähelepanek, et unistamine on alati heatahtlik tegevus, ja olen täiesti nõus sellega, et unistamine parandab maailma, aga siin tekib justkui üks paradoks. Nimelt kui kõik unistavad heatahtlikult, aga vastandlikult, viib see hoopis konfliktini. Kas või erinevad poliitilised jõud mingis mõttes unistavad erinevatest maailmadest ja teevad seda oma parimas usus. Kas lavastusprotsessi käigus puutusite ka kuidagi unistamise vastuoludega kokku?
O.I.: Me ei jõudnud sellega küll kaugele, aga see teema püsis üsna pikalt õhus. See, et minu unistus ei ole sinu unistus.
R.S.: See oli üks Veiko (Veiko Porkanen – K.A.) avardav tähelepanek: minu unistus ei ole sinu unistus. Aga poliitikute puhul ma ei usu, et need on nende unistused. Mulle tundub, et poliitilisel tasandil käib siiski põhimõtete võitlus, mitte unistuste võitlus.
Kui inimene suudab selle tehte – minu unistus ei ole sinu unistus – oma peas ära teha, siis järgmine loogiline idee on, et ma ei saa oma unistust kellelegi peale suruda. Samas poliitikas on näiteks parempoolsetel konservatiividel kindel eesmärk kellelegi midagi peale suruda, kõik peab käima kindlate reeglite järgi. Minu arvates ongi see kõige tüütum, kui keegi üritab oma unistust teisele peale suruda. See ei ole enam heatahtlik.
Tulen nüüd aga unistamise juurest lähemale lavastusele endale: kõigil näitlejatel on laval stseene, kus nad räägivad isiklikest unistustest või mälestustest. Kuigi publik ei saa kunagi kindel olla, kas need lood on tõelised ja unistused siirad, siis ma vaatajana loodan, et midagi isiklikku seal taga ikka peitub. Mida tähendab näitlejale selline rolli kaitsest loobumine ja isikliku perspektiivi näitamine?
R.S.: See on taas üks asi, millest me rääkisime ja millest on palju kirjutanud ka Eero Epner: kas näitleja saab üldse laval olla nii, et ta justkui ei ole näitleja? Kas näitleja saab olla laval nii, et seda kaitsekihti ei ole? Nagu sa ütlesid: sa ei tea, kas me räägime tõtt, aga loodad, et me teeme seda. Täpselt see annabki meile võimaluse tunda ennast kaitstult ja rääkida 100 protsenti tõtt. Ja öelda, et me räägime 100 protsenti tõtt, teades, et te ei saa kunagi teada, kas me teeme seda või mitte. Mind huvitabki see teatri puhul, see päris kontaktiotsimine. Põhimõtteliselt ei ole küll kunagi võimalik, et teatris saavad kokku inimene ja inimene, sest alati on lavalolijad ja publik. Aga nii publikus kui ka laval olles huvitab mind siiras, aus ja siin-ja-praegu kontaktiotsimine.
Siiruse ja autentsuse teema tõuseb “Ulmlejate” puhul kindlasti esile. Aga kuidas saab seda etendusest etendusse alles hoida? Proovisaalis välja öelduna võisid unistused ja mälestused ju olla siirad, aga protsessi käigus kujunevad need dramaturgia osaks ning korduvad igas etenduses. Iseenda jutust saab justkui näidendi tekst ja iseolemisest iseenda kehastamine.
R.S.: See on ilmselt igavene dilemma, mis sellise vormiga kaasas käib. Minu jaoks on halvasti läinud need etendused, kus ma tean, et ma nii-öelda kehastasin iseennast.
O.I.: Me leidsime hea tasakaalu, mis praegu töötab. Fikseeritud tekste on, aga ükski neist ei ole selline, mis löödi näitlejale laua peale ja kästi pähe õppida. Neid tekste on lihtsalt hästi palju läbi tehtud, igal näitlejal on tekkinud mingid pidepunktid. Proove vaadates on ka silma jäänud, et mida rohkem näitlejad laval improviseerivad, seda autentsem, usutavam, lõbusam ja huvitavam see on. Aga mida rohkem nad kasutavad samu lauseid ja väljendeid, seda igavam on neid vaadata ja seda vähem ma usun, et nad teevad seda siin ja praegu. Eks näis, mis edasi saab, aga mina olen väga seda usku, et teater peaks sündima siin ja praegu. “Ulmlejate” lavastuslik vorm võimaldab luua olukorra, kus väga hea energia korral – kui publikul on kuidagi eriti mõnus olla ning näitlejad satuvad hoogu – võib sündima hakata midagi, mis tekstiraamatusse mitte kunagi ei mahuks ning mida ei olegi võimalik fikseerida. See võimalus on lavastuses olemas ja see on minu jaoks kõige olulisem.
R.S.: Ma olen Oliveriga väga nõus. Ta võib väga hästi õnnestuda ja ka läbi kukkuda, ikka kohutavalt läbi kukkuda. Ja paljud inimesed otsivad teatrist meelelahutust või põgenemist argimurede eest, aga teater võib pakkuda ka võimaluse istuda kaks tundi saalis ja mõelda omi mõtteid. Laval sündiv annab aluspinna, et mõelda omi mõtteid ja unistada. Aga kuidas öelda inimesele, et tule istu kaks tundi saalis ja mõtle omi mõtteid raha eest?
“Ulmlejates” on publikuga kontakti loomisel oma osa ka valgusel ja ruumil, sest pikka aega ei panda saalitulesid kustu ega ust kinni. Raske on aru saada, kas etendus juba algas või mitte. Lõpuks mõistad, et etendus on käinud juba sellest ajast saati, kui teatrisse sisse astusid. Millest selline vormivalik tulenes?
O.I.: Minu jaoks on see ideaalne teatri algus. Mulle meeldib kujutelm, et inimesed tulevad ruumi ja näitlejad-lavastajad võtavad nad vastu, tervitavad. Kunstilist ruumi ei visata inimestele justkui sülle, vaid sinna sisenetakse üheskoos.
R.S.: Kui inimesi ei tuleks saali, siis see, mis me näitlejatena teeme, ei muudaks mitte midagi. Järelikult ongi teatris kõige tähtsam publik. Minu jaoks oleks ideaalne vorm see, kui me suudaks etenduse nii ära ka lõpetada, et inimesed lihtsalt avastavad ühel hetkel, et on tagasiteel koju. Etendus on tulnud ja kadunud. Aga seda lõppu ei saavuta me ilmselt kunagi, sellisel juhul peaks teatrimaja seinad ja lae hetkega ära kaotama.
Vanemuise kontekstis on igatahes tegu ebatavalise lavastusega – kõik sündis kolmekuuse prooviprotsessi käigus nullist. Milliseid takistusi seadis teile seejuures suure repertuaariteatri süsteem?
R.S.: See oli keeruline, aga me jõudsime soovitud tulemuseni. Tänan selle töö eest kõiki panustajaid. Vanemuises on kõike tehtud, aga mõned uksed on aegade jooksul jäänud natuke suurema tolmukihi alla. Ja eksitav oleks öelda, et me tegime mingi katsetuse – ei, meil oli väga teadlik valik. Kui keegi mõtleb, et Vanemuise teater on muidu väga klassikaline ja nüüd tehti mingi katsetus, siis ma ütleks samamoodi – ei, see ei ole katsetus, vaid osa Vanemuisest, mille me otsustasime uuesti välja tuua. Nüüd on meil Vanemuisele ka kindlaid ettepanekuid, kuidas sarnaseid prooviprotsesse edaspidi lihtsustada.
Milles need ettepanekud seisnevad?
R.S.: Püüame sellistele protsessidele jätta rohkem loomingulist vabadust. Sest kuidas esitada kavandeid ja öelda aasta aega enne esietendust, millist kujundust või rekvisiite sa lavale tahad, kui veel ei ole isegi algmaterjali?
O.I.: Mul oli selles protsessis lõbus jälgida dilemmat kontori- ja teatriinimeste vahel. Juhtusin vahepeal lugema ka Stanislavski “Eetikat”, kus kajastuvad täpselt samad küsimused ja probleemid nagu meil sada aastat hiljem.
R.S.: Mida suurem on institutsioon, seda rohkem on reegleid. Me jõudsime protsessi käigus otsusele, et me püüame end võimalikult vähe panna olukorda, kus sõltume kellestki teisest, ja teeme võimalikult palju ise, toome kõik ise lavale, sest see on meie “beebi” ja keegi teine ei pea sellepärast muretsema.
O.I.: Ühelt poolt on ju väga tore, et on väga palju inimesi, kes teevad osa tööd meie eest ära. Teiselt poolt nõuab siis vaeva kommunikatsioon, et seletada oma soove inimestele, kes ei ole meiega koos prooviprotsessis kaasas olnud. Meie jaoks on see ainukordne protsess, nende jaoks järjekordne.
R.S.: Kommunikatsioon ei ole kunagi liiga arenenud, eriti nii suures institutsioonis nagu Vanemuine.
Aga millistest lavastustest te edasi unistate?
R.S.: Mul on mõte väga-väga füüsilisest lavastusest, aga ma rohkem ei ütle.
O.I.: Ma ka mitte. Vaikin tähendusrikkalt.
R.S.: Kiirreageerimisüksust Vanemuisel ei ole. Aga aeg-ajalt on tunne, et hetkesse keskenduvat teatrit võiks Tartus ja Eestis rohkem olla.