Rein Pakk: kurjusest härra Biedermanni näitel
Vanemuise Sadamateatris mängitakse näidendit „Härra Biedermann ja tulesüütajad“, Ain Mäeotsa lavastuses. Näidendi on kirjutanud Max Frisch 1958. aastal ja seda on korduvalt mängitud kogu maailmas kui ka Eestis. Ometi ei ole selle näidendi temaatika kunagi olnud aktuaalsem kui täna.
Näidend on must komöödia, mis leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all. Vaatajate silme all manipuleeritakse kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta.
Muidugi soovitan ma seda lavastust vaadata, aga kirjutan ma praegu just näidendit vaadates tekkinud mõtetest.
Näidend on kirjutatud omas ajas, kümne aasta eest seljatatud fašismi kriitikana, hoiatava loona sellest, kust tuleb kurjus ja kuidas see võimule pääseb. Ajal, mil näidend kirjutati ja esimesi kordi lavale toodi mäletasid veel kõik vaatajad kõne alla olevat kurjust, selle nägu ja tegu, mundreid ja masinaid ja näidend mõjus tõhusa hoiatusena – kui me tahame elada rahus ja vabaduses, tuleb olla tähelepanelik ja julge, et vale ja nõrkus ära tunda ning lämmatada eos.
Või siis nagu ütleb Mefisto Goethe „Faustis“:
Ma olen osa jõust,
Mis kõikjal tõstab pead
Ja aina kurja kavatseb
Kuid korda saadab head.
Kurjus ei tule kunagi kurja näoga. Kiila tätoveeritud kuklaga tänaval pröökav neonats pole ohtlik kurjus, keda meil karta tuleb. Tema on paradoksaalsel moel hoopis ühiskonna ventiil, tema laseb õhku välja. Sisse pumpab ohtlikku õhku hoopis rahvuse ja püsiväärtuste pärast muretsev inimnäoline poliitik.
Kurjuse nägu on sügavalt inimlik, sellepärast ta võimule pääsebki. Võimsalt, valdavalt, üldrahvuslikult. Ja alati üllatavalt.
Muidugi pole Frisch ainus, kes kurjuse anatoomiat on lahanud, näiteks võib tuua kirjanik Thomas Manni jutustuse „Seadus“ lõpumonoloogi või ka Michael Haneke filmid. Ühtmoodi ilmekalt näitavad nad kõik, kuidas kurjus just kenade inimeste käte läbi leiab tee realiseerumiseni. Sest just kenad inimesed, nende usk, arusaamine moraalist ja väärtustest juhib neid märkamatult kurjuse teele ja kui kurjus on juba lahti päästetud, siis halvab seesama moraal ja väärtustik nende julguse, ega lase neil tagasi pöörduda. Pandora laekaid ja pudeleid džinnidega – ma ei pea siinkohal silmas mitte vägijooke – avavad alati ikka kenad inimesed.
Aga mis on need laekad ja pudelid, kus kurjus veel vallapäästmatul moel asub?
Vastus on lihtne: need oleme meie. Kurjus pole kuskil „teise“ sees, olgu see teine kui teistsugune tahes. Kurjus on meie endi sees, sinu sees, minu sees ja see teebki ta ohtlikuks. Kui me propageerime kurjuse nägemist teise sees, siis sellega me juhime oma tähelepanu valesse kohta, kaotame valvsuse iseendas oleva kurjuse ees ja avame sellele väljapääsu. Kui saabub hetk, mil niisugune propageerimine ühiskonnas muutub üldiselt ja avalikult aktsepteeritavaks, on kurjus valla pääsenud.
Kas niisugune hetk on ühiskonnas täna saabunud? Konks on selles, et ma ei tea. Keegi ei tea, sest see on üks vaevumärgatav kaalukeele nihe.
Tean vaid seda, et otsida kurjust teiste sees on ohtlik. Miks? Sest me läheme sellega reeglina märkamatult nii hoogu, et võime lõpetada kurjuse ja nende teiste vahele võrdusmärgi panemisega ja sealt edasi tundub juba vajalik elimineerida see kurjus koos nende teistega. Kahjuks on seda juhtunud.