«Rigoletto»: segu kelmiloost ja tragöödiast
Alvar Loog, Postimees
Tartu Vanemuine on taas õigustanud oma nime ooperiteatrina. Taisto Noore lavastuses esietendunud «Rigoletto» pakub tänuväärt vaheldust ja kontrasti moodsama teatrikeele tulevärgile, mida läti, saksa ning vene päritolu külalislavastajad viimasel paaril hooajal ülikoolilinna ooperilavadele on importinud.
Nii psühholoogiliselt kui dramaturgiliselt originaalmaterjali usaldav Taisto Noor järgib traditsioonilist joont ning hoiab lavastajana ehk seega ka pisut varju. Tema ajastutruu «Rigoletto» on maitsekas, tundeline ja täpne, ent samas ilma visuaalsete dominantide, esteetilise provokatsiooni, topeltmängu ning suurte sümboliteta.
Tume lavastus
Nii «Rigoletto» mitmekihilises dramaturgias kui Vanemuise uuslavastuses jooksevad kelmilugu ning tragöödia kõrvuti. Nende kahe paralleeluniversumi (Hertsog ja õukond vs Monterone ja Rigoletto armastavate isade ning Gilda armastava naisena) kokkupõrkes hukuvad viimased ilma, et esimesed katastroofi kui sellist üldse märkaks. Jääb vaid küsimus, kas Rigoletto on lisaks armastavale isale veel ka karistustvääriv kelm?
Hoidudes lõplikust hinnangust, jätab Taisto Noor igaühe enese otsustada, kas igapäevane tegevus Hertsogi liiderlikus õukonnas on suutnud küürakat vanameest ka sisemiselt invaliidistada.
Vanemuise «Rigoletto» on läbivalt tundetoonilt tume. Kohati ehk isegi ülearu, sest must foon ning lavaline alavalgustatus jätsid mõnes stseenis üldmulje natuke liiga üheplaaniliseks.
Esimese vaatuse vedasid käima õnnestunud tantsunumbrid (koreograaf Rufina Noor); kogu etendust iseloomustasid aga ooperi kohta harvanähtavalt täpsed misanstseenid.
Läti ja Leedu solistid
Nimiosas üles astunud lätlane Eduards Cudakovs vaimustas oma plastilise hääle, suurepärase partneritunnetuse ning väga tugeva lavapresentsiga. Kui Rigoletto osas kipuvad draamakoolituseta ooperisolistid sageli üle mängima, siis väärikas vanuses Cudakovs saavutas suurepärase tulemuse suhteliselt nappide väliste väljendusvahenditega.
Nooruke ning isikupäraselt hillitsetud laulumaneeriga Leedu sopran Viktorija Stanelyte, kelle hääl viimase vaatuse ansamblinumbrites kohati ära kippus kaduma, suutis küllap suurema osa publikust siiski uskuma panna, et «Rigoletto» on tegelikult hoopis ning eelkõige Gilda lugu.
Rohkete ansamblistseenide ning duettidega ooperi kõige harmoonilisema paari moodustas Cudakovsi ning Stanelyte hääl. Pisut langes triost välja Hertsogi kehastanud Leedu tenor Kristian Benedikt, kes 1. vaatuse lõpu tundeküllase dueti koloratuuriosas selgelt väsis ning koguni vait jäi.
Sparafucilena tegi ühe oma viimaste hooaegade parimatest osatäitmistest lavastaja Taisto Noor. Mitmete õnnestunud väikerollide hulgast väärib enim märkimist vapralt ning võimekalt hoopis madalamale häälele kirjutatud Monterone osa laulnud bariton Atlan Karp, keda edaspidistes etendustes ka Rigolettona näha ning kuulda saab. Kiidusõnu väärivad ka Vanemuise orkester (dirigent Lauri Sirp) ning meeskoor.
Ooperi esietendus
Giuseppe Verdi ja Francesco Maria Piave
«Rigoletto»
Lavastaja Taisto Noor
Kunstnik Aime Unt
Osades Eduards Cudakovs, Viktorija Stanelyte, Kristian Benedikt, Taisto Noor jt
13. oktoobril Vanemuise teatri väikeses majas