„Romeo ja Julia“ lavastaja: tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud
Näitlejana on Elise Metsanurk (25) vaatajale tuttav lavastustest „Serafima + Bogdan“ ja „Stereo“, lavastajana on tema käe all valminud „Siili Poomine“ ja „Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“. Laupäeval etendus Metsanurga juhendamisel valminud William Shakespeare’i igihaljas „Romeo ja Julia“. ja koostöölavastuses on kuulsa paari vanusevahe pool sajandit.
Miks tahtsid tegelema hakata?
Mul tekkis see mõte vist keskkoolis. Tegime Hugo Treffneri gümnaasiumis kooliteatrit, meil oli väga äge punt, mida tookord vedas praegu veel viimaseid nädalaid Paide juhtiv Jan Teevet. Kui Jan kooli lõpetas ja lavakasse läks, siis mina ja Oliver Issak, kes on ka Paide , vedasime seda edasi. Siis tekkiski tunne, et tahaks seda teha.
Ma pole kindlasti see tüüp, kes on väiksest peale tahtnud näitlejaks saada. Mul olid ikkagi akadeemilisemad huvid, aga need kadusid kõik ära keskkoolis.
Mida sa siis teha soovisid?
Mõtlesin, et minust saab ajalooprofessor. Ajalugu meeldis mulle, meeldib siiamaani. Olen lihtsalt liiga praktilise meelega, sest kui vanemaks sain, mõistsin, et vist ei kujuta ennast ette niimoodi, et kogu aeg istun ja mõtlen.
Nägin sind esimest korda laval „Serafimas + Bogdanis“. Seal oli sul mitu rolli korraga, kuidas see sujus?
See oli äge kogemus, aga näitleja jaoks ikka hullumeelne vorm. Vaataja näeb stseene ühel ja teisel pool, aga teeb seda järjest. Näitleja jookseb siksakke, vahetab tegelasi ja vanuseid hästi kiiresti. See oli suur väljakutse, samuti hoida kogu aeg neid kaht poolt sünkroonis.
Olin peale Serafima poja üks baabasid ja Serafima sõbranna Polja, nii et seda hüppamist oli üsna palju. Samas olen Ivar Põllule väga tänulik, et ta andis mulle sellise suure tüki. Kooli lõpetasin ju hoopis lavastajana, aga siin olen nüüd kahe koha peal.
„Stereos“ oled ka näitleja. Ühest küljest on see taaskasutuslavastus nii kostüümide kui ka muusika mõttes, teisest küljest sõnadeta lugu. Millest see sinu jaoks räägib?
Ikkagi üksindusest: kogu aeg tahaks jõuda selle teise inimeseni, kes on sinust ainult paari meetri kaugusel, aga üldse ei saa. Minu jaoks on olnud seda üsna keeruline mängida, sellepärast et otsest suhtlust partneriga on vähem kui teistes tükkides ja näitlejana on laval üksildane. Samas on see selle tüki teenistuses – üksi mängimine ja nende tegelaste üksildus läheb kokku.
Laval on kõik oma nurkades, püüavad tähelepanu, aga neid ei märgata?
Nad ise ei märka ka – kui sa kogu aeg tegeled sellega, et tahad, et sind märgatakse, siis ei näe teisi ka.
Nüüdisaegne lavastus – paljud tunnevad ennast hüljatuna hoolimata sellest, et internet peaks meid kõvasti liitma?
Eriti praegu, kui seda isolatsiooni kogemust ja üksi istumist on nii palju all. Teisalt ei tea, kas inimesed on üldse kunagi olnud mitteüksildased. Ma ei usu, et mingisugune baasüksindus kunagi ära kaob või et on olnud perioode, kus seda ei olegi olemas.
Saite näitlejatena suhteliselt vabad käed. Kuidas jõudsite sellise tulemuseni, nagu nüüd laval näeme?
Hakkasime proovides lihtsalt mingeid asju välja pakkuma ja jaurasime, Ivar muidugi suunas. Ja siis korraga kristalliseerus välja see lugu – iseenesest on päris keeruline niimoodi luua. Nii palju mõnusam, lihtsam ja turvalisem on, kui sul on ees tekst, mida analüüsida ja pähe õppida.
Kui istud seal proovis ja jaurad, siis enamik on selline, mida ei saa hiljem kasutada. Ivar suudab lavastajana luua vajaliku keskkonna, et see pole maailmalõpp. Selline õhkkond pole iseenesestmõistetav, sest võiks olla ka niimoodi, et asjad ei tööta ja siis on kogu aeg hästi halb olla.
Kas sul on ka vastupidist kogemust?
Kooliajal küll. Siin olengi Ivariga töötanud, samuti tegime Andreas Aadeliga „Mängu ilu“, aga seal olime kõik muidugi omavahel head sõbrad. Ja Renate Keerdiga, aga tema paneb samuti väga palju rõhku prooviõhkkonna loomisele.
Miks sulle tundus, et „Romeo ja Julia“ lugu on vaja taaselustada ja jälle lavale tuua?
Mõte tekkis meil dramaturg Andreasega (Andreas Aadel – toim). Hakkasime rääkima sellest, millist Shakespeare’i võiks veel kunagi teha. Jõudsime tema kuulsate tekstide peale mõeldes küsimuseni, et mis nendes on käivitavat, ning järelduseni, et praegu on justkui kõik lubatud.
Argumenteeritud keelatud armastust ei ole olemas. On suhtevorme, mis on lubamatud, sest nad kahjustavad ühte või mitut osalist. Minu eeldus on, et tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud. Meil saab olla ainult kõrvaltvaatajana mingi seletamatu tunne, et äkki kellegi suhe on imelik või vale.
Suure vanusevahega paaride kohta tekib inimestel palju tundeid. Ja need ei ole põhjendatud, kui välistada mingid ilmselged asjad, et üks on alaealine vms. Oleme loonud lavastusse sellised olud, et välistada võimalikult palju mõistuslikku argumentatsiooni. Shakespeare’i Julia on 13, meil täisealine.
Tekiksid sellised küsimused nagu „Lolitas“?
Jah, tahtsime seda vältida ja tegime Julia vanemaks. Shakespeare’il on perekonnad omavahel tülis, selle võtsime lihtsalt välja, see ei olnud enam oluline. Veel oleme stseenid kirjutanud selliseks, et oleks võimalikult hästi aru saada, et Romeo ei manipuleeri, Julia on eneseteadlik ja saab väga hästi aru, mis temaga toimub.
Romeo ei katsu teda kuidagi käänata, pigem tõmbub tagasi, majanduslikku ebavõrdsust ka ei ole. Arvan, et on võimalik, et jääd neid uskuma, et see pole üldse vale, ja hakkad neile kaasa elama.
Isegi kui nende vanusevahe on pool sajandit, mis on ju päris palju?
See on päris palju, aga sellepärast see ongi huvitav. Meil on proovides ikkagi tulnud ette seda, et inimesed hakkavad üks hetk rääkima, et „ma saan ju kõigest aru, aga see ei ole tegelikult okei“. Konflikt on olemas.
Kas lugu on toodud nüüdisaega? Ja mis nende tegelaste taust üldse on?
See ei ole toodud nüüdisaega. Ajastut pole küll otseselt rõhutatud, aga peresuhted on jäänud samaks. Julial on amm, kes on talle ema eest, ja vanemad, kes on temast kaugenenud. Lavakujundus ja lugu ei rõhuta seda ajastut: kuigi naistel on krinoliinseelikud, ei jooda peekritest veini. Samas ei anna see ka mingi muu ajastu märki.
Romeo on siis see, kes on Juliast vanem?
Romeo on Aivar Tommingas ja Julia Ilo-Ann Saarepera. Teistpidi hästi ei saanud.
See oleks loole ju veel vinti peale keeranud?
Põhimõtteliselt küll, aga seda ei saanud hästi teha, sest seal on nii palju Julia perekonna lugu. Selle oleks pidanud kõik välja võtma või ümber kirjutama ja see oleks olnud originaalist juba liiga kaugel.
Kuidas vaatad tagasi oma lavastusele „Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“?
See oli igas mõttes täielik vormiline hullumeelsus, aga olen rõõmus, et meil õnnestus seda teha ja skeem töötas. Muidugi see oli nii ränk, et kui peaksin uuesti ette võtma sama lavastuse, siis teeksin paljusid asju teisiti, sest vorm natukene sõi seda sisu lõpuks. Kuigi ma ei pea tükki eriliseks lavastuslikuks šedöövriks, olen rõõmus, et selline asi on mu teel olnud.
Mis sind lavastajana huvitas?
Jõuline inforuum meie ümber on võimeline hävitama isegi lähedasi suhteid. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, nad oleksid nagu eri planeetidel. Vahet pole, kas see on siis koroona, vaktsiinid, EKRE või mingi muu asi, aga satud näiteks suguvõsa kokkutulekule ja inimesed lähevad räigelt tülli. Varem said nad võib-olla hästi läbi, aga on lihtsalt oma infomaailmades või vaimsetes ruumides kaugenenud ega oska enam suhelda.
See läheb ju ainult hullemaks või kuidas sulle tundub?
Pärast selle avastuse tegemist olen ka ise tugevalt nendest ruumidest kaugenenud. Mitte et oleksin ennast ühiskonnast ära lõiganud, aga vaatan seda kuidagi kaugemalt. Loen uudiseid, aga need ei haara mind enam nii palju, sest ma ei ürita aru saada, mis see lõplik tõde on.
Muidugi on mingid teemad, kus tuleb võtta seisukoht. Praegu võtame seisukoha, et Ukraina sõda on vale, teeme seda üksi, riigina jne. Samas ei tähenda see, et peaks kõikides teemades alati seisukohta võtma, või kui seda teed, siis see on lõplik.
Millised tabud tunduvad lavastuse tegemiseks veel huvitavad?
Olen mõelnud ebamugavate inimeste peale, kellele me ei taha hästi tähelepanu pöörata. Meil on nii palju inimesi, kes on heidikud, elavad sotsiaalmajades, ei käitu hästi, neil on vähe eeldusi ja nii ongi nad kuskil põhjas.
Me ei taha neid eriti vaadata, vaid tahaks, et nad oleks kuskil kaugel ära. Kedagi tegelikult ei huvita, ei meid, kes elame soojades majades ja oleme heade eeldustega, ega ka mitte riiki. Me lihtsalt tahaks, et nad oleksid vaiba all. Lükkame neid sinna.
Kui olukord läheb raskemaks, siis vaiba alla satub järjest rohkem inimesi ja üks hetk on suur õnnetus. Mind huvitab praegu just see vaibaalune seltskond.
Kuidas end lavastajana kehtestad? Lood koostööd soosiva keskkonna, võtad kontrolli või midagi muud?
Ma väga ei mõtle sellele. Valmistan muidugi ette nii palju kui võimalik, sest ise näitleja rollis olles tahan, et lavastaja teaks, mida ta teeb – ehk siis püüan ise lavastajana sama. Ma ei pane kõike lukku enne esimest proovi, aga natuke võiksin ikka kaugemal olla kui need, kes esimest korda lugemisproovi tulevad.
„Romeo ja Julia“ trupis on küll nii, et kõik näitlejad peale Ekke Heklese, kes mängib Parist, on minust vanemad ja töötanud kauem. Mida ma lähen selle seltskonna ette niimoodi, et olen kõige targem. Mul on lihtsalt hea plaan, kuhu me võiks jõuda, ja enam-vähem tean, kuidas.
Pigem kuulan ära ja lasen neil endal rollid luua. Muidugi suunan ja teen niimoodi, et rollid oleksid omavahel koostöös ega hakkaks üksteist segama. Aga neid rolle oskavad nad valmis teha paremini kui mina, järelikult peavad nad seda ise tegema.
Annad neile vabaduse, aga ühtlasi vastutuse?
Jah, püüan luua turvatunnet, sest mul on raam ja struktuur, mis tuleb ära täita. Lavastamine on nagu ristmiku planeerimine: sa pead väga täpselt teadma, mitu sekundit valgusfoor põleb, ja ära kraadima, mis tooni see punane on. Aga ta peab ise põlema: sa ei saa minna valgusfoori õpetama, kuidas ta peab põlema, ta oskab seda paremini kui sina.
„Romeo ja Julia“ on ja koostöölavastus. Kuidas on nendega koostööd teha?
Seda reklaamitakse koostöölavastusena, aga näitlejate rändamine ja külalisnäitlejad on ju tavaline asi. Sellest on mitu aastat räägitud, et võiks koostööd teha. Meid tuli kursuselt Tartusse üheksa tükki, ja kuna see arv oli nii suur, siis hakkas kohe pihta jutt, et võiks midagi teha. Tuleb tänada , et see sai võimalikuks.
On sul kedagi, kelle loominguga end kursis hoiad?
Mul vist otseselt selliseid inimesi ei ole, kelle loominguga oleksin pidevalt kursis, sest mulle ei meeldi internetist vaadata. Mulle meeldib kohutavalt üks Belgia trupp FC Bergman, aga viimasel ajal pole mul õnnestunud neid vaatama minna. Ida poolt olen suur Dmitri Krõmovi fänn, kes on täiesti geniaalne inimene.
Mida sa siis teed, kui pole?
Mulle meeldib maal olla. Mu isa elab maal ja siis lähengi nagu koju, tema juurde. Mulle meeldib teha midagi kasulikku, aga aju suhteliselt vähe kurnavat tegevust. Laome näiteks isaga puid või rohin, see meeldib mulle päris hästi.
Romantiline kujutlus metsas jalutamisest mulle meeldib, aga ise ma seda eriti ei tee. Mõtlen, et mis ma lähen sinna jalutama. Tundub, et ma ei saa sellele oma aega raisata, linnas on seda lihtsam teha.
Veel on mul palju potililli, mida otsin ka juurde. Hoolitsen nende eest ja armastan neid väga.