Romeo ja Julia – Vanemuine

Nüüdseks on juba natuke aega kulunud, kui seda Vanemuise “Romeot ja Juliat” Estonia külalisetendusena nägin. Tavaliselt emotsioonid lahtuvad sellise aja peale ning tükk suures osas isegi ununeb. Kuid selle etendusega pole see sugugi nii. Õigemini, eks muidugi kõik erinevad tunded, mis mind kohe siis valdasid kui eesriie sulgus, ei ole vast ehk enam nii “erksad”, kuid selle eest on teatrielamuse väärtus hakanud minu jaoks hoopis tõusma, mitte nagu tavaliselt, mil ajas mälestuste tuhmudes ka elamused natuke tuhmuvad. Tõeliselt eriliste elamustega, mille tõelisest väärtusest kohe võib-olla arugi ei saa, aga kui lased sellel enda sees küpseda, siis tõusevad pinnale need mingid eriti mõjunud mõtted, üllatused, avastused ja hakkavad kummitama ning täiesti suvalistel hetkedel meelde tulema… Näiteks on teatud fragmente, mida suudan silmade sulgedes veelgi endale silme ette manada… Toon siin tervikuna ära selle esmase emotsiooni, mille kohe pärast etendust üles kirjutasin. Lisan vahele ka täiendavad mõtted, mis toona tekstist välja jäid ja mida praegusel hetkel veel oluliseks pean:

Aaaaah…. Prokofjev!!!!
Tema “Romeo ja Julia” põhimotiiv – klassikalise muusika üks tähtteoseid… Iga kord tulevad külmavärinad!
Vanemuise orkester, kes ilmselt ei olnud Tallinnas terves koosseisus või igatahes mitte suure täismahulise sümfooniaorkestrina (mille esituses seda on ka olnud varemas elus õnnelik juhus kuulata), ei olnud võib-olla niiiiii mahlane, tihke, intensiivne ja “raske”, vaid hoopis õhuline ja kerge, mida sellelt “lemmikpalalt” võib-olla ei oskaksi oodata, aga see toimis. Ja toimis üllatavalt erilisena, tavalisest teistsugusena. Mõnikord ongi nii huvitavam, kui oled harjunud mõnda (tihedalt kuulatavat) muusikapala kuulma.

Petr Zuska on Vanemuise trupiga lavastanud Shakespeare’i ja täna näidati seda ka Tallinna-rahvale. No absoluutselt kõik tundusid olevat saalis- Estonia teatri direktor Aivar Mäest balletikorüfeede Mai Murdmaa ja Tiit Härmini välja. Eks see ole ju suur sündmus ka – uus Romeo ja Julia meie teatris!

Vanemuise balletitrupp on viimasel ajal niiii heaks saanud. Laval selles lavastuses ka trupist mitmed minu lemmikud Alain Divoux (Romeo), Hayley Blackburn (ma ei tea kedagi, kes Eesti balletimaastikul praegusel hetkel paremini Juliaks sobiks!) ja Matteo Tonolo (ehheee, sobiv – itaallane! aplausi ning publiku kisa ja trampimiste järgi näis, et tänase etenduse üks suurimaid publikulemmikuid)… ning minu jaoks võrdlemisi hiljuti avastatud Tarasina Masi, kes seekordse Kuninganna Mab’i – saatanliku kehastusena mängis ja tantsiski oma sähvaka blondi parukaga end mu südamesse jäädavalt. Wow! Lisaks avastasin veel ühe uue huvitava tantsija- Jack Gibbs (Tybalt’i rollis). Seekordsed balletirollid nõudsid üsna palju ka dramaatilist panust, sest jutustada tuli ju väga konkreetset “lugu”.

Väga meeldis ka tausta balletitrupp – nii ühtlane, nii täpne, nii sünkroonis. Lavastaja-koreograafi Petr Zuska’t kiidaks uudse lähenemise eest, aga koreograafilises mõttes – kuigi tantsud olid intensiivsed ja naudingut pakkuvalt ilusad, oli seal siiski koreograafilisi üllatusi ja wow-momente vähe. Oli paar korda kui hüppe ja tagantpöördega Alain-Romeo jalga õhus tahapoole tõstis, aga sellist pööretega hüppeid või üldse vōimsaid hüppeid, tantsulisi kompositsioone, mis tekivad tantsijate paigutusest, rääkimata nende kompositsioonide ühest teiseks muutumise koloriiti ning erinevaid seeriaid praktiliselt polnud, mis koreograafilises mõttes ahhetama paneksid. Võib-olla see on ka minu kui võrdlemisi võhiku kompleks, et ma neid alati ootan ja silmadega järge ajan, et need mingil juhul kaduma ei läheks… ja kui midagi ootad ja ootad…

Seevastu oli lavastuslikke kompositsioone ja eriti koostöös kunstnikuga väga ilusaid just lavastuslikke momente. Ja sellises – tugevama looga balletis, kus on mitmeid dramaturgilises mõttes sisulisi kihte, võib-olla see koreograafia peabki olema teistsuguse lähenemisega… ehk pisut rohkem nö. klassikalise balleti poole kaldu. Pole ju vaja, et “lugu” millegi alla upuks või tähelepanu keskmest ära kaoks. Tants on siin pigem toetav, mitte otseselt “tantsuga jutustatud” lugu. Ja minule meeldib nii ka…

Kuna seekordne lavamaailm selgelt ei olnud nö. originaal- Romeo ja Julia ajastus, siis pigem tekkis minul hoopis korduvalt assotsiatsioon USA 1961.a West Side Story filmiga. Mingi teatav tundeline esteetika paralleel. Igatahes olen rahul, sest sisuline lähenemine oli uutmoodi, ehk tuttav lugu, aga hoopis teiste ja huvitavate nurkade alt, nimelt kuninganna Mab’i ja Isa Lorenzo, justkui saatanliku ja jumaliku poole vastuseisu läbi jutustatud. Muidugi on siin see oluline mürgi-stseen ka sees ja nii mõni teinegi pidepunkt, aga siis jällegi tantsib sisse Mab ja mõjub ning mõjutab loo natuke nihkes teistsuguseks muutumist. Väga põnev!

Ja tantsijad on ju kõik täiesti jumalikud. Õige pisut jäi teatud nõksudest mulje, et Estonia põrand oli täna libe, aga nii professionaalselt oldi sellest üle, et see oleks justkui hoopis tiivustanud tantsijaid mingi lisasärtsuga!

Kunstniku Jan Dušeki loodud metallkarkass lava külgedel ning seda filmilinal jätkates tagaseinal, andis mitmetes stseenides lavasügavust ja erilist ruumilisust juurde. Efektsed olid ka mõned teised tagaseinal nö. filmiliste vahendite abil tehtud lahendused.

Taustatrupi ühistantsudes oli mingi eriline power sees ja ülitäpne sünkroonsus – oli braavo-hüüet väärt! Pavel Knolle kostüümid mõjusid pigem tagasihoidlikena ja tähelepanu nendele eriti ei liikunud – meeldegi tulevad praegu vaid fotosid vaadates, aga seda mõtlesin küll vaadates, et tantsijate jaoks kindlasti funktsionaalsed ja mittehäirivad. Kuid mingis mõttes sellele muidu värvideta lavale andsid just tantsijad oma kostüümidega värve – st. täpsemalt taustatrupp, ehk just Capulettid ja Montecchid… Ka Romeo ja Julia olid üsna värvitud – nemad lõid need ettekujutuslikud värvid oma armastusega… ning Mab ja Lorenzo rõhutatult vastavalt valge ja must… Ja just see, et paha oli valge ja hea oli must, andis omakorda psühholoogilist sügavust ning tõlgendus- ja mõtteruumi juurde.

Hinnang: 4- (Ühe küllaltki pühendunud draamaetenduste-fanaatiku ning balleti suhtes tihti just dramaturgiast puudust tundev teatrivaatleja sai siit balletist küll selle kätte, mida vajas. Terve aasta TOP100 teatrielamuste sees on ka “Romeo ja Julia” olemas, millisel kohal täpsemalt, see selgub juba üsna pea. Kuigi koreograafia suhtes oleks soovinud mingeid efekte kõvasti rohkem, aga nende puudumise korvas täiesti kõrge tehniline tantsijate tase ning väga tugev ning originaalne nägemus/lugu vanast tuttavast klassikast.)