«Roosi nimi» jätab uksed valla
Tavaliselt seisab teatrikriitik etenduselt tulles ja arvustust kirjutama asudes silmitsi kaudse vastutusega lavastuse edasise käekäigu eest. Kui ütled, et lavastus oli halb, võid potentsiaalse publiku piletiostust pelutada ning saalid tühjaks jätta, ja vastupidi, kui kiidad üle, oled justkui vastutav teatriõhtult koju jalutava pettunud vaataja meeleolu eest. Vanemuises etenduva «Roosi nimega» langeb aga see taak õlult, sest lavastus on viimse etenduseni välja müüdud (ja mida muud olekski oodata).
Itaalia kultuuriteadlase, semiootiku ja kirjaniku Umberto Eco romaan «Roosi nimi» on nii oma metafoorsesse kui fiktsionaalsesse labürinti eksitanud lugematul hulgal lugejaid, arvustajaid ja tõlgendajaid ning eks peitub selles suuresti teose võlu ja populaarsuse võti. Võimalikke vaatenurki ja lahendusi suurele mõistatusele on kaardistanud näiteks Juri Lotman, kes pakub labürindile kolm sissepääsu: kriminaalromaani uks, ajaloolise romaani uks ning kultuuriteoreetilise (semiootilise) teose uks.
Eri ustest algavad käigud aga segunevad omavahel lootusetult, nii et labürindis leiduvate mõttekihistuste eristamine ja teose ühene tõlgendamine oleks viljatu. Tulvil kultuuriloolisi viiteid ja tsiteeringuid, ajaloolisi ja fiktsionaalseid isikuid, reaalseid sündmusi ja metsikuid fantaasiaid, on ja jääb «Roosi nimi» üheks eelmise sajandi tabamatumaks teoseks, lõputuks ainese allikaks tulevastele dešifreerijatele.
1980. aastal ilmunud ja kohe maailma vallutanud romaani süžee on tuntud. Ühel 14. sajandi esimese poole vihmasel-lumisel talvekuul saabuvad salapärasesse Põhja-Itaalia kloostrisse frantsiskaani munk Baskerville’i William (Andres Mähar) koos oma õpilase Melki Adsoga (Karl Laumets). Visiidi eesmärk on korraldada kohtumine ja dispuut frantsiskaani ordu ja paavsti kuuria esindajate vahel, arutamaks küsimust, kas Kristus oli vaene ehk kas kirik peaks olema vaene, ning sellest tulenevalt, kas kiriklik võim peaks hõlmama ka ilmalikku võimu. Üksildasel mäetipul asuvasse kloostrisse jõudes ootab külalisi ees aga ühe munga salapärane surmajuhtum, mida abt Williamil uurida palub. Puhkeb verine vägivallaahel, mis seostatav nii ilmutusraamatu ennustustega Antikristuse saabumisest kui kloostri suletud raamatukogus peituvate saladustega, mida kiivalt varjatakse.
Seega peaks juba läbi viimaste kümnendite kultuuriloo «Roosi nime» järel lohisev, teosest enesest suuremakski kasvanud analüüside, tõlgenduste, artiklite ja käsitluste ballast iga enese vastu kena ja lahke dramatiseerija/lavastaja teosest eemale pelutama.
Tanel Jonas on aga enesele tasapisi suurte tekstide juurde teed rajanud, mille eelmiseks verstapostiks võib pidada 2015. aastal esietendunud ja tänaseni mängitavat lavastust «Meie oma tõde, meie oma õigus» Tammsaare «Tõe ja õiguse» ainetel. Jonas tunnistab kavalehel, et oleks tahtnud dramatiseerida ja lavastada kogu raamatut, midagi välja jätmata. See kahetsus iga loobumise ees kumab läbi ka valminud lavaversioonist.
Kolmest Lotmani kirjeldatud uksest proovib Jonas vaataja ees lahti hoida kõiki korraga. Kärpeid on, kuid mitte teemade ringis, vaid dialoogis ja sündmustikus. Kõik teose põhiliinid – krimilugu, teoloogilised vaidlused, Aristotelese kadunud käsikirja otsingud ning teadmistega kaasneva vabaduse ja vastutuse küsimus – tuuakse lavale. Ning tulemus: lavastus ei taha koos püsida, on «liigestest lahti». Üheks põhjuseks on keele ja stiili ebaühtlus dramatiseeringus. Teiseks: «Liiga palju tegelasi» (Eco, «Roosi nimi», lk 349), nagu ütleb William üht Adso mõrvastsenaariumi kõrvale heites. Näiteks on Adso põgus afäär külatüdrukuga nii romaani kui ka lavastuse kompositsiooni seisukohalt ebaoluline, kuid milline lavastaja raatsiks sellest loobuda.
Jonase dramatiseering sisaldab lisaks Eco originaaldialoogile omajagu laene 1989. aastal linastunud filmist «Roosi nimi» (originaalpealkiri «Der Name der Rose») Sean Connery ja Christian Slateriga peaosades. Viimaste rollitäitmistest on eeskuju saanud ka Andres Mähar ja Karl Laumets. Mähari rollikõne võluvalt pudruseid konsonante ja ümaraid vokaale (Connery filmiaksendist), mis eesti keeles ja pisut üle vindi võimendatult eriti nauditavalt kõlavad, täiendab kühmus veiderdaja, kavala, kuid saamatu puikleja hoiak. Mähari munk William on pigem ekstsentrik kui tasakaalukas inquisitor, erudiit ja diplomaat.
See muudab ka tema äparduste jada tähenduste ja teooriate lõputus labürindis mõrvamüsteeriumi lahendades inimlikult mõistetavamaks ja mitte ainult jumaliku korra puudumisest sõltuvaks. Teistest rollides on silmapaistvamad Priit Strandberg ohtliku inkvisiitori Bernard Gui rollis ja Leino Rei ara, kuid võimunäljase abtina. Laenamine ei piirdu aga ainult «Roosi nime» filmiversiooniga. Mitmetes lavastuslikes lahendustes – lavaruumi struktuuris, liikumises (nt laipade lavale toomine), Adso nimetu neiu kõrvutamises neitsi Maarjaga ja seksuaalakti esitamises tantsuna jne – leidub kokkulangevusi eelmisel suvel Konstanzi teatris etendunud «Der Name der Rose’iga».
Millise võtmega või millisest uksest peaks teatripublik Tartu Toomkiriku varemetes keskaegsesse kloostrisse sisenema? Ehk sobiks selleks raamatukogu uks, mis viib külluslikku infovaramusse, uurivale vaimule nii ihaldusväärsesse teabeparadiisi? Oleme jõudnud maailmani, mida vana pime munk Jorge (Jaan Rekkor) enim pelgas, mille hirmus ta varjas ja tappis. Tõe- ja infomonopol ei ole juba Gutenbergist alates enam kloostrimüüride vahele suletud väheste haritud peade privileeg, kes seda südametunnistuse järgi jaopärast välja annavad ning samas ka varjavad ja valitsevad.
Tänane maailm ei ole tõevaba paik, «kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunud ja ebaoluliseks», nagu lavastaja teatri kodulehel mainib. Vastupidi, see on tõdede küllus, multitõdede maailm, mis iseennast ja oma tõdesid plahvatusliku tempoga pidevalt taasloob ja paljundab. Maailm, kus tõejanused teabelabürindis ekseldes iga uue infokillu järele haaravad ja aina suuremasse segadusse satuvad. Informatsioon on võim, on vabadus.
Suured universaalid on aga asendunud lugematu hulga individuaalsete tõeväljadega, suuremate ja väiksemate teaberuumidega. Võim ei ole enam pelgalt sellel, kes infot omab, vaid sellel, kelle tõde, ükskõik kui pisike ja piiratud, kaugemale kajab – kelle sõna levib. Olulised pole mitte faktid, vaid see, millesse inimesed usuvad. Tõeküllus tingib, et igaüks võib vabalt valida, kas uskuda sirmjalgadesse, kristallidesse või lamedasse Maasse – nii iga usu kinnitamiseks kui ümber lükkamiseks leidub piisavalt teavet. Seega lasub üksikisikul vastutus oma tõe ja infovälja kujundamisel; vastutus, millist tõde ta toidab ja paljundab, millist sõna levitab. Ja tõsi, nagu Jorge kartis ja ennustas, kõik on saanud naeruks. Kibedaks ja hüsteeriliseks.
Melki Adso jutustus algab sõnadega: «Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal» (Eco, lk 15). Sõna on tegu. Sõna mõtlemine, lausumine, kirjutamine ja levitamine on akt, on loomine. See on ellukutsumine ja tõekssaamine. Tõe monopoliseerumisest ja «väärõpetuste» levimisest ohtlikumgi on Williami vaenatud vaimukõrkus. See, kui kaob oskus küsida, kõhelda ja kahelda. Alustades enesest.