Säästu-“Chess”

Benny Andersson ja Björn Ulvaeus / Tim Rice.
“Chess” (“Male”)
Tõlge Kelli Uustani, Mart Sander, Maian Kärmas. Dramaturgiline töötlus ja lavastus Georg Malvius. Dirigent Tarmo Leinatamm. Osades Gerli Padar, Janika Sillamaa, Lauri Liiv, Koit Toome, Aivar Tommingas ja Taisto Noor

Tim Rice’i ideel ja libretol põhinev Anderssoni ja Ulvaeuse muusikal on mitmes mõttes suurejooneline. Teos ühendab endas muusika haarava meloodilisuse libreto dramaatilisusega. Loo paranoiline sisu on suuresti tõsi. Liidetud on isikuid ja sündmusi, aga me võime tõdeda: nii need asjad 1970.–80ndate maleilmas ja maailma poliitikas käisidki! Niisiis on tegu ajaloolise muusikaliga.
Vanemuise “Male” esimene vaatus oli 45 minutit, teine napp 40. Lugu oli toodud tänapäeva, osatäitjad pandud kaksikossa: nad olid ühtaegu näitlejad, kes etendavad “Chessi”, ja samal ajal ka muusikali tegelaskujud. Sellise “elulikustamisega” oli kadunud kogu süsteemide-vahelise võitluse pinge ja õudus. Aga loo mastaap seisnebki ju malehiiglaste murdumise raginas suurvõimude roomikute all. Selles, et jutustatud lugu on ühtaegu nii absurdne kui samas ka tõsi.
Tegijaid võib ju mõista, et nad ei tahtnud vaatajat vanade ja uskumatute asjadega üle koormata. Samas on laulude kärpimine (puudus isegi kavas lubatud “Budapest is rising”) küll kõvasti kurja teinud. Mitu mu lemmiklugu oli puudu.
Teine häda on see, et poliitika (kogu Ungari-teema) välja kärpimisega ei saanud lugu sugugi selgemaks. Tuleb tunnistada, et Rice’i libreto ongi keeruline nagu detailirohke spioonifilm ning tundetasandil segane nagu “Hamlet”. Rice’i lool pole lustmängu happy end’i, süžee räägib inimese küünilisest ärakasutamisest poliitika huvides. Venelasest maailmameister Anatoli on põgenenud läände, aga langeb lõpuks ikkkagi KGB manipulatsioonide ohvriks. Bill Rosenfeld selgitab etenduse finaali “Chessi” Broadway plaadistuse saateraamatukeses järgmiselt: “Surmväsinud ja segaduses Anatoli on KGB, kohtuniku, CIA, pressi ja sponsorite manipulatsioonide objekt. Mängides viimast partiid, otsustab ta vastu võtta KGB pakkumise ja pöörduda tagasi kodumaale, vastutasuks lubatakse talle, et Florence võib oma Ungarist taasleitud isaga kokku jääda. Anatoli teeb meelega vale käigu ja Freddy on võitja. (Selles on KGB ja CIA esindajad enne kokku leppinud, nemad tõid mängu ka Florence’i “isa”.) Lennuväljal on Anatoli ja Florence’i pisaraterohke hüvastijätt. Siis teatatakse Florence’ile, et temaga kohtunud mees polegi ta isa. Anatoli lihtsalt vahetati kinni kukkunud CIA agendi vastu. Petetud omaenda riigi poolt, kaotanud nii isa kui mehe, keda ta armastab, jääb Florence üksi silmitsi oma tulevikuga.”
Eelöeldu valgel jääb lõpulaualu lõpp “Stories like ours / Have happy endings” tõesti segaseks. Tundub, et Rice’il polnud suuremat usku ega lootust, aga etendust lavale tuues püüti ometi pisut optimismi süstida.
Ilmselt tundis lavastaja, et tänapäeva euroopaliitlase jaoks on seda konspiratsiooni tõesti palju, ja tegi väikese maitseka säästu-“Chessi”, piirdus inimvõimete piire kompava maailmameistri-matši asemel mõne demonstratsioonpartiiga. Easy come, easy go.
Ei tahaks siinkohal muusikakriitikuna debüteerida, mulle nagu teistelegi retsensentidele paistis, et Gerli Padar laulis hästi, küündides plaatidelt kuuldud kuulsusteni, ning Lauri Liiv esines üle ootuste. Janika Sillamaa laul justkui ei kostnud nii hästi, äkki oli mikrofon liiga vaikne?
Ega ma ei ütle, et nii ei või “Chessi” teha, ütlen lihtsalt, et formaat oli nii suure loo ja suurte laulude jaoks õnnetult väike. Oleks võinud auahnemalt ette võtta. Tore, et kavalehel olid kirjas originaaltekstid, aga ka tõlked eesti keelde oleks võinud ära tuua.

“Chessi” saamislugu ja edukäik
Teose idee sündis Tim Rice’il 1979 ja ta pöördus sellega oma vana kompanjoni Andrew Lloyd-Webberi poole. Paraku ei leitnud helilooja parajasti maletajate jaoks aega, sest oli haaratud kassidest, s.t töötas muusikaliga “Cats”. Rice’ile soovitati heliloojatena ABBA meloodiameistreid Anderssoni ja Ulvaeusi, kellega ta viidi kokku 1981. 1984 valmis plaat “Chessi” muusikaga, 1986 oli Londonis West Endis esimene teatrilavastus, mis jooksis suure eduga kolm aastat. Mitu laulu jõudis edetabelitesse. Broadwayle saabus etendus 1986. Kolme ja poole tunni pikkuse tüki retseptsioon oli enamasti vilets ja kaua seda ei mängitud, ent New Yorgi kontsertetendus oli edukas. Muusikali on lavastatud või kontsertversioonis esitatud väga paljudes maailma riikides.
Põhja-Rootsis Skellefteas esitati seal toimuva male maailmakarika etapi ajal 1989 teose kontsertversioon, milles tegi kaasa Eesti Raadio Estraadiorkester. Kohal viibinud teletöötajal ja maleajakirjanikul Raul Rebasel õnnestus hankida esituse videolint ja Eesti Televisioonis ühekordse näitamise õigus. See oli eetris 1. jaanuaril 1990.
Rebane meenutab, et tal oli “Chessi” Rootsis võimalik vaadata koos Viktor Kortšnoi, Anatoli Karpovi ja Garri Kasparoviga. Viimane olnud vaimustatud ja tahtnud seda tingimata näidata ka Venemaa televisioonis. Rebase teada Kasparovi soov siiski ei täitunud.

“Chessi” taust ja allikad
Alates sõja lõpust kuni 1972. aastani oli maleline ülemvõim turvaliselt Nõukogude Liidu valduses. Maailmameistritiitel oli kogu aeg kodus, seda olid hoidnud Botvinnik, Smõslov, Tal, Petrosjan ja aastast 1969 Boris Spasski. 1972 tuli tal aga järsku vastu astuda välismaalasele, geniaalsele, skandaalsele ja tasakaalutule ameeriklasele Robert Fischerile. Muide, Fischeri vanemad abiellusid 1933 Nõukogude Liidus, kus tema Šveitsis sündinud poola päritolu juudist ema õppis meditsiini. USAsse asus ema alles 1939, Fischer sündis 1943 ning ema kasvatas teda üksi. Fischer võitis pretendentide veerandfinaali Mark Taimanovi vastu 6:0 ja poolfinaalis 1960ndate edukaima lääne maletaja Bent Larseni sama skooriga. Sellis ülekaalu polnud keegi sellise taseme matšides näinud.
Iivo Nei, kes aitas Boriss Spasskil matši ette valmistada, mäletab, et ütles maailmameistrile suu sisse: Fischer võidab, ta teeb päevas kümme tundi tööd, aga sina kõigest viis. Pärast Fischeri korduvat jukerdamist (honorarinõuded; ei ilmunud välja, nõudis põrandavaiba vahetamist) läks lõpuks matš käima, Fischer võitiski ja sai Reikyavíkis maailmameistriks. Nõukogude võimule oli see masendav löök. Iivo Neile ja teistele Spasski abilistele pakuti USAs poliitilist varjupaika, sest eeldati, et kodumaal nad represseeritakse. Algas suurriikide dramaatiline malerivaliteet.
Imelaps Bobby, kellest kasvas ettearvamatu ja paranoiline geenius, on kahtlemata “Chessi” Freddy prototüüp. 1975 jättis FIDE tülika maailmameistri tiitlist ilma.
Vene maletaja nimi Anatoli on laenatud Karpovilt, põhilised eluloolised seigad aga peamiselt Kortšnoilt, kes nagu “Chessi” tegelanegi jäi (1976) läände. 1978. aastal toimus nende vahel Filipiinidel Bagios kõigi aegade dramaatilisim tiitlimatš, kus lõid kaasa nii KGB-lased kui ka salateadlased-hüpnotisöörid. Poliitiline hüsteeria oli haripunktis. Kortšnoi abikaasa ja poeg olid endiselt NSVLiidus pantvangis. Tollal Karpovi meeskonda kuulunud eksmaailmameister Mihhail Tal tunnistas kümme aastat hiljem, et ta isegi ei suuda kujutleda tagajärgi, mida oleks toonud kaasa antisovetist suurmeistri võit. Male oleks kuulutatud Nõukogude Liidus ebateaduseks, oletas ta. Pisut enne oma surma usaldanud ta Kortšnoile: küll on hea, et sa tookord kaotasid, vastasel juhul poleks sa Filipiinidelt elavana lahkunud. Sellele väitele olevat leitud kinnitust ka KGB järelejäänud paberite hulgast. 6:5 Karpovi võidetud matš kestis 93 päeva, see polnud mingi säästumale, vaid heitlus maailmasüsteemide maine pärast.
Järgmise maailmameistrimatši mängisid samad mehed 1981 Meranos, millist paika meenutab muusikalis ka meeleolukas laul. Kired jätkusid. Kortšnoi sõimas Karpovit oma perekonna vangivalvuriks. Tema sõjaväeteenistusest keeldunud poeg oli NSV Liidus tõepoolest vangi pandud. Lõpuks kandsid Kortšnoi poliitilised avaldused vilja ja 1982 pääses ka perekond välja. Muide, ka Kortšnoi praegune abikaasa, Viinist pärit Petra, istus pärast sõda kümme aastat Siberis kinni.
Ajaloo irooniana on eelmainitud seltskonnast üks mees tänini poliitiline põgenik. Bobby Fischer leidis asüüli riigis, mis esimesena maailmas tunnustas Eesti iseseisvust – Islandis –, sest on USAs tagaotsitav. Seda 1992 Jugoslaavias Spsasskiga peetud matši pärast – USA oli kuulutanud Jugoslaavia suhtes välja embargo –, aga ta on hiilanud ka antisemiitlike ning vist ka bin Ladenit toetavate avaldustega.
Kortšnoi ja Karpov käisid tänavu talvel Tallinnas Paul Kerese mälestusfestivalil. Fischergi olevat ürituse vastu huvi tundnud, aga nii ettearvamatu mehe kutsumiseks oleme vist ikka liiga väike riik.