Sadamateatri rahumeelne “Paanika”

Vanemuise uuslavastus “Paanika” tekitas vastakaid tundeid. Osalt pani mõtlema, osalt lahutas meelt, osalt jättis ükskõikseks. Suuremalt jaolt jättis hinge raputamata.

Esimene vaatus ei kõnetanud kuigivõrd. Otsisin püüdlikult iva ja ei saanud aru, kas see ongi nii primitiivselt lihtne või ei ole seda üldse. Laval oli kolm meest, kellest üks justkui ei saanud üldse mitte millestki aru ja teised kaks nägid kurja vaeva, et mingit moodi puuduvat arusaamist temasse istutada, libisedes lootusetusse üksteisest möödarääkimise lõksu. Tõehetk tuli teises vaatuses. Kui vaheajal kippusin kahtlema, kas mitte ma ise pole teflonist taipamisega, nagu ühele tegelasele ette heideti, siis teises vaatuses loksus kõik vajalik paika. Täiesti veidraid verstaposte mööda küll, aga kohale see iva lõpuks siiski jõudis.

Asi hakkas liikuma hetkest, kui sai lõplikult selgeks, et lisaks Leole (tänu siinkohal Raivo E. Tammele tegelaskuju veenva kehastamise eest), siplevad rängas sisemiste probleemide puntras ka teised kaks tegelast, Max (Riho Kütsar) ning Joni (Ain Mäeots). Lihtsalt viisid oma elu keeruliseks ajada olid neil olnud erinevad. Selgus, et lugu oli tegelikult sõprusest ning sellest, kui palju võib inimesel kasu olla kellestki, kes tema maailmanägemist sugugi ei jaga. Vahel kulub kõige lollakam ja küündimatum kommentaar ära, et oma probleeme teises valguses näha.

Märksõnade paanikahäire ja teoretiseeritud kobarsuitsiidi lahkamine toitsid mu vaimu sedavõrd, et otsustasin esimese vaatuse ajal kavandatud kolme punkti skoori lõppkokkuvõttes julgelt poole suuremaks kergitada. Ja noh, laval lippavaid palja tilliga näitlejaid pole ma ka ammust aega juhtunud teatris nägema. Lisapunkt julguse eest.