Esiti hakkasin tõrkuma: ei suuda mitu tundi maskis olla, kõrge vererõhu tõttu tekib kiirelt hapnikupuudus; ei jaksa puusavalu pärast kuigi kaua ühe koha peal istuda; pilet on kallis; tänavad on libedad jne. Teatriskäik tundus füüsiliselt võimatu. Siis hakkas piinlik. Ei tohi end enneaegu maha kanda! Nii läksimegi.

Libe sel päeval ei olnud. Ning Vanemuise väikese maja pehmed istmed väärivad täit tunnustust. Mu puusakondid ei hakanud üldse valutama. Saali ventilatsioon töötas laitmatult, nii et otsest õhupuudust ei tekkinud.

1978. aasta lennust

Vaatasime etendust «Inspektor tuleb». Üks peaosatäitjaid ses mõistuloos on Aivar Tommingas. Kummaline, paar päeva enne tütre «teatriultimaatumit» olin mõelnud just sellele näitlejale. Miks? Mõtted läksid noorusaega uitama. Oli aasta 1978. Lõpetasin keskkooli, hinges suur segadus: kelleks saada?

Näitlejaametist ei unistanud. See polnud mu meelest pelgalt töö, vaid midagi hoopis enamat. Missioon, olemuslik seisund. Olla vahendaja kunsti- ja elutõe vahel. Kanda edasi antiikteatrist pärinevaid traditsioone. Nautida lava, prožektorite sära ja publiku tähelepanu, jäädes samas sellesama publiku jaoks kättesaamatuks ja salapäraseks.

Jah, mul oli näitlejatest idealistlik ettekujutus. Sellesse seltskonda kuulumine võis osaks saada vaid erilistele talentidele. Samas võis erilistel talentidel raskeks minna, kui nad ansamblisse sulanduda ei osanud ega soovinud.
x
Samal, 1978. aastal lõpetas lavakunstikateedri kaheksas lend. Aivar Tommingas nende hulgas. Juba siis kuulsin lavaka kohta imelugusid. Kes sinna sisse pääses, oli mu silmis pooljumalaks tõusnud. Sama lugu oli ka kunstiinstituudiga, kus näiteks 60 soovijast võeti järgmisel aastal keraamikaerialale kaks tudengit.
x
Lavaka kaheksanda lennu diplomilavastus oli Vanemuises Kazys Saja «Klemens». See küllusepullilugu on siiani mul meeles. «Klemens, iga meie lehm sind hüüab. Klemens, iga Kirjak näha püüab…» Mängisid Urmas Alender, Heino Seljamaa, Merle Talvik ja teised – ja Aivar Tommingas.
x
Aastad Vanemuises
x
Vanemuisesse Tommingas ka jäi. 44 aastat ühes ja sellessamas teatris! Pidev teksti pähetuupimine, ümberkehastumine, hea füüsiline vorm, vaimne kohalolek. Alati aegsasti tööle jõudmine (sest truppi ja vaatajaid alt vedada on häbiasi). Ning rõdu viimasesse rittagi veatult kostev hääl. Tehke järele või makske kinni!
x
Olin sel «Inspektor tuleb» etendusel esimeses reas. Kui Tommingas oma tegelaskuju registrid valla päästis, pidin peaaegu toolilt uppi lendama. No ikka väga võimas! Ka teiste näitlejate häälele polnud midagi ette heita, iga repliik jõudis laitmatult pärale.
x
Ikkagi – Tommingas ja tema hääl! Raugematu jaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et püsida endiselt Vanemuise meesnäitlejate esirinnas. Mees, kes valiti aastal 2015 Tartu Teerajajate alleele jalajäljeandjaks. Mees, kes oskab olla. Oskab olla just selline salapärane näitleja, kelle puhul pole kollastel kõmureporteritel kuskilt kinni hakata.
x
Aivar Tommingas on öelnud, et talle ei meeldi näitlejaameti allakäik ja meelelahutajaks mandumine, ja on sellest ka ise hoidunud. Praegus­ajal peibutab odav ja ajutine populaarsus paljusid näitlejadiplomiga tegijaid. Saatejuhid, reklaaminäod ja -hääled, poliitikud…
x
Aivar Tommingas on õnnestav erand, kes jäänud truuks klassikalisele teatrile. Palju aastaid ja põnevaid rolle talle! Isegi lombakas astmaatik tuleb kohale, et tema lavatööd nautida.
x
(Tartu Postimees, 15.02.2022)