Saša Pepeljajev segab lavaakvaariumis Freudi unenägusid

Merilyn Merisalu, Tartu Ekspress

Pühapäeval esietendub Tartu Sadamateatris hinnatud vene lavastaja-koreograafi Saša Pepeljajevi tantsulavastus „Sigmund & Freud”. Tartu Ekspress uuris, kuidas esimest korda Vanemuises lavastav Pepeljajev ideeni jõudis ning kuidas proovid siiani läinud on.

Uudislavastuse tutvustuses on kirjas, et jagasite Sigmund Freudi kaheks tegelaseks. Kuidas teil selline mõte tuli?

Mitte kaheks, vaid kolmeks. Tegelikult meil ei olegi Sigmund Freudi. Lavastus ei räägi tema elust, naisest-lastest. Meil on psühhoanalüüsi isa peegeldused ja erinevad ümbersünnid: inimene, ikoon, lisaks naine, mees, laps, täiskasvanu. Nii et lavastuses on tegelikult ideed tema teooriatest ja samas ka minu enda arusaam.

Tegelikult teil siis Freudi-nimelist tegelast üldse polegi?

Ei, lihtsalt tema sümbolid. Meil on kolm inimest, kes on tema kujuga rohkem või vähem seotud. Ütleme, et on mees, naine ja laps. Samas võib neist ükskõik kes olla ka hobune või putukas, Sigmund Freud ise või lihtsalt tantsija etenduses.

Kas te improviseerite niimoodi laval iga kord?

Meil on palju kindlaid tantsijaid ja stseene. Tegelikult on suur hulk kindlaksmääratud asju, sest meil on ka videoprojektor. Me ei kasuta salvestatud klippe. Kõik, mis keerulises kanga-projektori süsteemis toimub, tekitatakse kohapeal. Tavalise video korral peaks kõik liigutused ekraaniga kooskõlastama. Kogu see asi vajab mingit kindlat raamistikku, milles püsida. Samas on meil aga palju nii-öelda vabu hetki.

Kas „Sigmund & Freud” on puhas tantsuetendus või kasutate ka teisi žanre?

Me räägime natuke saksa keeles, nagu eins, zwei, drei, vier, aga üldiselt me sõnu ei kasuta. Samas ei ole see ka ainult tants. Seal on tantsuliigutusi, palju kummalist tegevust ja objekte. Minu jaoks on kogu lugu sõnum, mis on kokku pandud väikestest tükikestest. Nagu mosaiik, kaleidoskoop, mida pöörates alati uut pilti näed.

Siis omamoodi nagu unenägu?

Jah, täpselt. Kogu see lava on tegelikult suur unenägude akvaarium. Mis need asjad ikka on, millest sa Freudiga seoses mõtled? Unenäod, seks ja narkootikumid.

Kui palju eeltööd te selle lavastuse jaoks tegite?

Ma olen alati tahtnud ehitada sellist kahe- või kolmekordset tegelikkust ühele tavalisele lavale. Minu jaoks ei piirdu see ainult selle tükiga. Võin öelda, et olen aastaid töötanud. See lavastus on minu jaoks aga väga suur samm, sest olen tegemise käigus palju õppinud ja arenenud.

Aga tantsijad ja näitlejad?

Nendega alustasime mais. Suvel olid kõik puhkusel, aga lugesid samas Freudi. Tegelikult kasutame siin palju loovmaterjali. Esimestes proovides me improviseerisimegi. Näitasime teistele enda klišeesid Freudist. Mängisime palju unenägude, keha, asjade topelttähendustega. See aitas näha kõike eri nurga alt. Isegi väga absurdsetest, idiootlikest stseenidest said lõpuks huvitavad ja tõsised kohad, mis on küll üllatavad ja ebaloogilised, aga täpsed.

Kuidas tulevad asjatundlikud tantsijad ja draamanäitlejad ühel laval toime?

Ma usun, et see kogemus tuleb kõigile kasuks. Tantsijatele on kasulik koos näitlejatega ja näitlejatel koos tantsijatega tööd teha. Nad saavad asjadest erinevalt aru, aga tulemus on see-eest väga huvitav. Miski nagu tõmbab ja sulatab nende erineva energia kokku. Nad pole lihtsalt koos laval. Tantsijad ka näitlevad ja näitlejad tantsivad. Tegu on justkui eksootilise kokteiliga, mille puhul tunned midagi erilist, tavapäratut. Muidugi pole see kerge, aga see mõjub hästi. Nii neile, mulle kui ka publikule.

Millist reaktsiooni te Tartu publikult ootate?

Noh, ma loodan, et neile meeldib. Minu jaoks on see raske küsimus, sest olen kogu teemas väga pikka aega sees olnud. Selle nädala jooksul olen ma näinud, kuidas lugu ellu ärkab ja areneb. Väga huvitav on vaadata, kuidas inimesed ja teema üksteist mõjutavad. Lisaks tehnika, valgustus, video, lava… Mul on nii palju, millele mõelda. Kõige sellega toimetulemiseks läheb minul vaja 24 tundi ööpäevas. Publikul on vähem aega.

Kas teil on Eestis plaanis ka mõni uus projekt?

Tallinnas alustan ma lavakunstikoolis töötuba. Praegu midagi muud ei olegi plaanis. Ma keskendun lihtsalt sellele, mis mul käsil.