See oli kolmapäeval

Teatriteaduse õppetooli tudengid jälgisid lavastuse “Sada aastat…” proove ja jagavad oma elamusi, muljeid.

JOSÉ: Aureliano! Aureliano! Mis päev täna on?
AURELIANO: Täna on reede.
JOSÉ: Ma arvasin ka. Aga täna on ka kolmapäev. Aeg on seisma jäänud.

Hendrik Toompere jr saabumisega Vanemuise teatrisse seiskus “Sajaks aastaks…” aeg. Kahekuune prooviperiood möödus vaid hetkega, mahutades sajanditäie maagiat. Proovide virvarris tekitas lisasegadust käputäis teatriteaduse tudengeid, keda koolitöö raames oli saadetud teatritegemise protsessi jälgima. Tallinna lavastaja näol sülle langenud õnnele lisandus teinegi eelis: meile sai osaks au näha Vanemuise truppi Eesti Draamateatri lavastaja käe all murdmas pead ladina-ameerika kirjandusklassika ainese kallal juba lugemisproovidest peale. Seda aga ei osanud meist keegi aimata, et “Saja aasta…” proovid olid mingil kosmilisel tasandil otsustanud endasse haarata nii tegijad kui nägijad.

Puutumatu proovisaal

Proovisaal on justkui ehitusplats, kus valatakse tugev vundament, ehitatakse üles publiku ees avaneva lavastuse struktuur. “Saja aasta…” osalised nägid tihti uusi, täiendatud ja parandatud tekstilõike, mis panid proovile näitlejate improviseerimisvõimed. Näitlejavõimete avamine oli lavastajale kahtlemata väga oluline just proovide algusperioodil. On ju Toompere lavastused viimastel aastatel tuntud-tunnustatud trupi ansamblimängu poolest. Ent nüüd tuli lavastajal hüpata vette tundmatus kohas: tema ei tundnud osatäitjaid, näitlejad ei tundnud teda ning teineteise võõrastamise pinnalt toodi lavale tekst, mis juba algideena on kutsunud esile sõna “võimatu” kordumise.
Lavastaja ja trupi koostöö oli siiski viljakas. Toomperel oli kindel ning täpne visioon tervikust. Mis ei tähenda, et lavastaja oleks rakendanud trupi suhtes diktaatorlikku võimu, otse vastupidi. Ta lasi näitlejatel pakkuda ideid, kutsudes oma vahetu, siira entusiasmiga esile inspiratsioonipuhanguid (mida ise korduvalt “pühaks vaimuks” nimetas), ning juhtis kogu protsessi soovitud lõpptulemuseni. Oma mõtete värvikamaks edastamiseks viis Toompere osalejad vastavasse meeleollu näitlikke ja lõbusaid lugusid jutustades. Seega oli töömeeleolu positiivselt laetud.

Hirmutavad lavalauad

Samm proovisaali intiimsusest suure lava kõledusse kujutas endast omamoodi hüpet üle kuristiku – näitlejad sattusid uude keskkonda. Ent selle kuristiku kohale ehitati muusika ja valgusega sild, millel osatäitjad oma jalgealuse taas leidsid. Ellu ärkas Toompere loodud maailm, millel on lavastaja sõnutsi kaks tasandit: mänguline ja intiimne. Nende põimudes avaldub lavastuse idee – üksildus – mahalaskmist ootavas Aurelianos (Raivo E. Tamm), jumalakartlikus Úrsulas (Külliki Saldre), kirglikult teadmisjanulises Josés (Riho Kütsar). Üksildus meis enestes. Lavamaailma hullumeelses tempos ning kõikvõimalikes absurdsustes jääb inimene kõikidele pingutustele vaatamata üksi.
Algteksti mitmetasandilisuse ja ajalise kitsikuse tõttu lükkus rollide küpsemine prooviperioodi lõppfaasi. Riho Kütsar, kelle kanda jäi José vastutusrikas roll, reageeris lavastaja märkustele kõige tabavamalt. Tema kiirus ja paindlikkus oma tegelaskuju järkjärgulises arendamises innustas silmanähtavalt kaasnäitlejaidki ning säravalt avanesid Kütsari kõrval Saldre ja Alo Kurvitsa tegelaskujud. Melquiadese probleemset kuju Lembit Eelmäega jagav Kurvits elavnes ootamatult eelviimasel proovinädalal, mil stseenides Kütsariga lummas kummalise vana mustlase vastandlik ja tabamatu loomus.

Peale Alo Kurvitsa oli ainus mitte-vanemuislane trupis kolonel Aurelianot kehastanud Raivo E. Tamm, kelle mängustiil oli algusest peale viimistletuim. Kiirete rolli- ja emotsioonivahetuste, detailse siseelu ja -konfliktide väljamängu hõlbustas ehk varasem kokkupuude Toomperega. Tema oskuslik hääle- ja miimikakasutus lisab nii mõnessegi kandvasse stseeni kaalu, ehtsat tammelikku rollimaagiat.
Hussari näidendis suhteliselt pealiskaudseteks tegelasteks jäänud don Apolinare ja paater Nicanor muutusid Margus Jaanovitsi ja Jüri Lumiste lahenduses sihipärasteks ning mitmeplaanilisteks. Mõlema rollis avaldus üksilduse teema erinevalt: kui Jaanovitsi Apolinare puhul väljendus see takerdumises organiseeritud maailma raamidesse, siis Lumiste paatris domineeris ebakindlus oma religioossetes tõekspidamistes, mis sundis teda kadestama José hullusest leitud selgust.
Naisnäitlejatest väärib Külliki Saldre elujõulise Úrsula kõrval enim äramärkimist Piret Simson voliniku tütre Remediosena, kes tabas osavalt oma tegelaskuju ülemineku voodisse pissivast lapsest iseseisvaks ja -teadvaks naiseks.

Püha vaim

Lavastaja rõhutas proovide käigus korduvalt, et filosoofilisus ja pateetilisus mänguviisis on selles lavastuses liiast. Toompere sõnutsi ei tahtvat ta, et “asi muutuks tähendustest tiineks (muidu võib poegima hakata)”. Sihiliku madaldamise ning grotesksuse esiletoomise põhjus ei saanud siinkirjutajaile selgeks enne, kui lisandusid muusika- ja valguskujundus, mis lõid tekstitagi mitmetasandilise ja tähendusrikka (lava)maailma. Läbimõeldud ja peensusteni paika pandud valgusrežii andis kogu pildile vajalikku vürtsi. Erinevate rahvaste kultuuridest inspiratsiooni ammutanud muusikaline kujundus on jõuline ning rõhutab lavastuse põhiideed veelgi, olles maitsekalt seotud minimalistliku ja funktsionaalse lavakujundusega.
Kuigi “Sajas aastas…” on tunda Márqueze vaimsust, on oluline eraldada see lavastus romaanist – pigem on lavastaja tabanud teose põhiemotsiooni. Hendrik Toompere jr kujutab elu ringkäiku, katkematut ajavoolu, inimeste igapäevasekelduste tühisust selles maailmas, üksildust inimeste keskel.
“Saja aasta…” sündi jälgides osutus meile üllatavalt raskeks ülesanne kehastuda nähtamatuks uurijaks, kes paneb tähele, aga on tähelepandamatu. Ülesanne luhtus hetkel, mil positiivsed emotsioonid esile tõusid – hüsteeria võttis võimust ning enesevalitsus lahkus hoonest. Kummalisel kombel ei järgnenud meie aktiivsele kaasaelamisele viisakat väljajuhatamist saalist. Vastupidi, hämmingut tekitas kogu trupi, aga eriti lavastaja soe suhtumine. Kuigi püüdsime oma mõistuse säilitamiseks endale sisendada, et oleme objektiivsed uurijad, ei midagi enamat, selgus, et olime igati adekvaatne osa lavastuse valmimisest – olime publik!
Suur aitäh Hendrik Toomperele, trupile ja kõigile, kes meid aitasid, talusid ja erutasid.