“Mõnes valdkonnas me olime väga üksmeelsed. Näiteks esseistikas, vabaauhinnas, näitekirjanduse kategoorias, mulle tundub, et viis häält viiest said need teosed, mis lõpuks võitsid. See-eest luules ja proosas me vaidlesime üksjagu. Ei oska öelda, kas me oleme nii erinevate kirjanduslike maitsetega, on tase ühtlaselt kõrge või asi on hoopis selles, et seda päris õiget, mis kõiki rabaks, ei tulnud. Pigem ma arvan, et võiduväärseid töid oli nii proosas kui luules 3–4,” rääkis “Aktuaalsele kaamerale” põhižürii esinaine Rebekka Lotman.

“Võib-olla saab välja tuua seda, et ilmus palju suuri lugusid. Kui ma ütlen palju, siis pean silmas kolme. Aga mulle tundub, et võrreldes varasemate aastatega on see üsna tähelepanuväärne saak. On ju kaua oodatud seda Eesti suurt romaani. Rein Raua “Kell ja haamer”, Eeva Koffi “Sinine mägi” ja Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan” on kõik sellised suured, üle põlvkondade ulatuvad eesti lood, mis rikastavad seda meie vaimset ruumi,” lisas Lotman.

Parima proosateose auhind läks Vahur Afanasjevile etnograafiaromaani “Serafima ja Bogdan” eest. “Ma arvan, et lõpuks tõi võidu “Serafima ja Bogdanile” tema aines. See, et keskmine eestlane ei tea eriti midagi Peipsiveere elanikest. Ta on kuulnud talviti uudistest, et Peipsi kalurid läksid hoolimata keelust jääle, aga nüüd avab Vahur Afanasjevi romaan väga elamuslikult inimese lähedale minnes Peipsiveere kogukonna traditsioone, kombeid ja seda kõike haarava, kirgliku kättemaksuromaanina,” jätkas Lotman.

Näitekirjanduse vallas läks auhind aga Siret Campbellile debüütnäidendi “Beatrice” eest.

“Kirjutamisprotsess kestis aasta aega, aga meil oli Ain Mäeotsaga juba enne kokkulepe, et ma kirjutan talle näidendi. Kui hakkas asjaks minema, siis ma pakkusin Ainile idee välja ja see meeldis talle väga ja ta oli kohe nõus ka minu esiknäidendi Vanemuise suurel laval lavastama, ilma et ühtegi sõna oleks veel kirja pandud,” rääkis Campbell.

“See näidend räägib tulevikust, leiab aset umbes paarkümmend aastat hiljem, kus inimesed elavad tehnoloogiaga sümbioosis veel rohkem kui nad seda tänapäeval teevad. Ma vaatlen, mida see inimeste, mida suhete ja surmaga teeb,” lisas Campbell.

Samas ütles ta, et ega ta nüüd, mil ta oma päris esimese näidendiga kohe auhinna võitis, päris täpselt tea oma draamaõpilastele öelda, mis see õige nõks on. “Ei, ma ei usu, et ma oskan teistele öelda, mis see õige nõks on, mina leidsin Beatrice’i puhul õige nõksu, mis toimis sel korral, aga kas see ka järgmisel korral toimib, seda ma ei tea. Aga igal juhul on see väga suur tunnustus.”

Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia anti üle juba 2. veebruaril Malle Saluperele raamatu „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“ eest ning elutööpreemia pälvis enam kui pool sajandit väldanud viljaka loometöö eest Mats Traat.

2017. aasta kirjanduse aastapreemiate laureaadid:

Proosa (žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus)

• Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan”

Teos on paljude jaoks juba paigutatud lahtrisse “turvaline ja tänuväärne etnograafiaromaan”. Muidugi on vägev, et Afanasjev laiendab Eesti kultuuriruumi piire meie oma territooriumil, aga raamat on ka midagi nurjatumat ja verisemat: musta huumoriga kättemaksuromaan, milles leidub etnovõngete vahel lausa splätteripurskeid.

Luule (žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus)

• Aare Pilv „Kui vihm saab läbi”

Tihke ja tuumakas luulekogu “Kui vihm saab läbi” juhatab isiklikust maailmast filosoofilisse sfääri. Oma mitmekihilisuses nihestab teos lugejat, ühtlasi näitab Pilv luule enda võimalusi, tõmmates tähendustasandeid kord viimseni pingule, siis laiali laotades.

Esseistika (žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus)

• Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed”

Teos jalutab vabalt žanrite vahel: on see luule, proosa või esseistika? Õnnepalu mõtisklused kulgevad täiesti oma radu, jõudes aga alati kohale, nende puhtais ja melanhoolseis toones selitub ometi lootus ja inimeseks olemise helgus.

Vabaauhind (žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus)

• Elin Toona Gottschalk, „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” (tlk Kersti Unt)

Ühe mulluse kirjandusaasta vapustavama teosena loob “Pagulusse” eluloolise “faktsiooni” ühe haaravalt põneva eluteega eesti naise elust, esitades ühtlasi kõneka peatüki Eesti 20. sajandi ajaloost, ent üdini jõudes saab peateemaks identiteet ja inimeksistents.

Näitekirjandus (žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus)

• Siret Campbell „Beatrice”

Campbell tuli, nägi, võitis: tema ülimalt küps debüüt, tulevikuromanss on ühest küljest klassikaline täispikk näidend, teisalt täielik ulme, paeluv ühtaegu intellektuaalselt kui meelelahutuslikult, veenev psühholoogiliselt ja eluline dialoogidelt

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde (žürii: Anu Saluäär, Peeter Helme, Riina Jesmin)

• Olavi Teppan – Thomas Pynchon „Raskusjõu vikerkaar”, pidades silmas ka Teppani varasemaid tõlkeid postmodernistlikust kirjandusest.

„Raskusjõu vikerkaare” tõlkimine eesti keelde on vägitöö juba mahu tõttu, lisaks teevad selle tõlkimise raskemaks teose stiililised eripärad, mitmekihilisus ja mõistatuslikkus, nii proosa kui luule, ülevuse ja jantlikkuse vaheldumine.

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde (žürii: Anu Saluäär, Peeter Helme, Riina Jesmin)

• Danute Sirijos Giraite – Rein Raua „Rekonstruktsioon”, Ilmar Taska „Pobeda 1946” ning A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” II ja III osa.

Giraite on tõlkinud eesti kirjandust leedu keelde nelikümmend aastat ja tema teened eesti kirjanduse vahendamisel on hindamatud. Tema tõlkes saab leedu keeles lugeda paljude eesti kirjanike teoseid alates Bornhöhest kuni Kivirähkini, samuti on Leedu teatrites on lavastatud tema tõlgitud eesti autorite näidendeid.

Mõttekirjanduse tõlkeauhind (žürii: Margus Vihalem, Jaak Kangilaski, Linda Kaljundi)

• Anti Saar – Jacques Rancière “Esteetika kui poliitika”

Saar ühe viimaste aastate viljakaima mõttekirjanduse tõlkijana on vahendanud eesti keelde erinäolisi ja keerukaid tekste, mis on eesti kultuuri jaoks avanud uusi perspektiive, loonud uusi mõisteid ning pakkunud uusi teoreetilisi lähenemisi. 2017. aastal ilmus tema tõlgitud tekstidest ka Alain Badiou’ „Eetika: essee kurjuse mõistmisest“ ning Quentin Meillassoux’ „Pärast lõplikkust: essee sattumuslikkuse paratamatusest.“

Laste- ja noorsookirjandus (žürii: Ilona Kivirähk, Janno Põldmaa, Helena Nagelmaa)

• Leelo Tungal „Hallooo! ”

Raamat koondab oma kaante vahele Leelo Tungla kõige värskemad luuletused lastele, kuid preemiaga tunnustatakse ka autori tohutut panust viimaste aastakümnete eesti lasteluulesse, samuti tegevust laulusõnade autorina ja luuletõlkijana. Leelo Tungal on loojana käinud maha pika tee, teinud ja jõudnud palju ning möödunud aastal ilmunud luuleraamat kuulub kahtlemata tema loomingu paremikku.

Venekeelse autori kirjandusauhinnad (žürii: Mihhail Trunin, Maia Melts, Veronika Einberg)

• Jelena Skulskaja „Пограничная любовь” („Piiriarmastus”).

Romaan kujutab Tallinna paigana, kus ristuvad erinevad kultuurid, ideed ja lihtsad inimlikud lood. Skulskaja balansseerib reaalsuse ja fantaasia vahel detailirohke, pulbitseva pajatusega, kutselise kirjandusteadlase vääriliste arutlustega ja groteskse kirjandusliku bufonaadiga.

• Jaan Kaplinski „Улыбка Вегенера” („Wegeneri naeratus”)

Luuletaja teine venekeelne teos, kus autor vaatleb keskendunult loodust, inimest ja tema kohta universumis ning väljendab oma tähelepanekuid vabavärsis. Kõrvuti originaaltekstidega leiab kogumikust autoritõlkeid ning Kaplinski kui maailmakirjanduse tunnustatud asjatundja tõlkeid hiina, portugali ja rootsi luulest.

• Igor Kotjuh „Естественно особенный случай: стихотворения в прозе” („Loomulikult eriline lugu”)

Maailma mitmekesisusest ja inimese piiripealsest olemisest kõnelev proosaluulekogu. Autori siiras (ja kirjanduslikult naiivne) maailmanägemus on otsekui illustratsioon Marina Tsvetajeva metapoeetilisele maksiimile: „Mu värsid on kui päevik, mu luule koosneb pärisnimedest”.

Artikliauhind (žürii: Maarja Vaino, Luule Epner, Liina Lukas)

• Arne Merilai „Viivi Luige olmesümbolism” (Looming 2017/2)

Merilai on silma paistnud kirjandusteadlasena, kes pakub uurimisainest käsitledes välja oma teooria või mõisted – varasemalt näiteks „trama“ ja „pragmapoeetika. Viivi Luige loomingust leitud „olmesümbolism“ annab taas kord uue mõiste ning kirjeldab tabavalt Luige luulet, mille kohta ei ole kerge hõlmavaid määratlusi anda.

(kultuur.err.ee 14.03.2018)