Stalini lemmik rõhub inimlikkusele
Vabariigi aastapäeva eelõhtul esietendus Vanemuise suures majas omal ajal Jossif Džugašvili meelitamiseks loodud mõistutükk, mis riikluse alustalad kõikuma lööb.
Ida-Saksa tipplavastaja Bertold Brechti tippteost „Kaukaasia kriidiring“ on siinmail juba ammu lavastada tahetud, ent seni on takistuseks saanud iidne nõue, et 1944. aastal valminud tükki võib esitada vaid kindlas orkestrikoosseisus ja Brechti rahvuskaaslase Paul Dessau muusika saatel. „Kindlasti on see üle maailma väga palju piiranguid seadnud, sest Dessau muusika pole just igikestev,“ möönis lavastaja Tiit Palu.
Eeskuju Tbilisist
Kui Liiva-Annus Brechti pärijate ringis viimaks tarvilikud korrektiivid tegi, muutusid tingimused lõpuks leebemaks ning Vanemuine sai loa kasutada hoopis Gruusia legendi Gija Kantšeli heliloomingut. „Laule pole iseenesest palju, kolm-neli, kuid muusika peale rääkimist küll. Kantšeli muusika on lihtsalt ilus,“ iseloomustas Palu.
Kuna saksa lavastaja sündmustiku just Gruusiasse paigutanud on, toetub meie versioon suuresti Tbilisi tippteatris Rustaveli 1975. aastal ilmavalgust näinud Robert Sturua ilmakuulsale tükile, kus samuti Kantšeli helid kõlasid. „Näiteks meie näitleja Külliki Saldre, kes sel ajal lavaka kuulsas seitsmendas lennus õppis, sõitis kursusekaaslastega selleks spetsiaalselt Tbilisisse – Nõukogude Liidu piires oli küllalt lihtne ja odav reisida,“ meenutas Palu eeskuju edulugu. „Selgus, et Kantšelil endal seda muusikat alles polnudki ja segastel aegadel läks see kaduma ka Rostoveli teatri arhiivist; kuidagi see siis salvestuste põhjal taastati.“
Et omaaegsed helid autoriõigusi omava Kantšeli poja abil ikkagi taastatud said, võib Palu arvates suisa maailmakultuuriliselt märgiliseks pidada. Ometi pole materjali üks ühele üle võetud. „Kui 44 aastat tagasi oli lavastus seatud suurele orkestrile, siis meil teeb muusikat bänd, kus küll jagub ka mittetraditsioonilisi pille,“ vihjas ta.
Saksa tempel
Kuigi Gruusia tegevuspaigana Eesti vaatajale armas ja tuttav on, kannustasid end avalikult kommunistiks kuulutanud ja sõjakoleduste eest USA-s redutavat Brechti kohavalikul hoopis teist laadi motiivid. „Brecht nägi, kuhupoole Teine maailmasõda tüürib, ning teatriuurijad on üsna veendunud, et ta paigutas tegevustiku Gruusiasse just selleks, et Stalinilt positiivset tähelepanu saada ja nii oma tulevikku kindlustada,“ märkis Palu. Hilisem Stalini preemia neid ootuseid ka õigustas.
Peale Brechti erapoolikute eesmärkide passib tormiline näidend keset kodusõda valitseja poega päästvast teenijatüdruk Grušast (Marian Heinat) Gruusiasse sellegi poolest, et Kaukaasia on koht, kus pidevalt keeb. „Keeruline oleks leida teist paika, kus oleks läbi sajandite nii palju sõdu ja rahutusi olnud,“ lausus lavastaja. „Siiski pole Brecht Gruusia olustikku kuigivõrd süvenenud ja jääb saksapäraseks. Tema tegeles ikkagi Saksamaa ühiskonna probleemidega ja isegi kirik on näidendis vägagi luteri nägu.“
Omapärasel kaldpinnal kulgev Vanemuise tükk, millele annab teises vaatuses filosoofilise mõõtme joodikust kohtunik Azdak, on ka sisulises mõttes originaaliga võrreldes mitmed korrektuurid läbinud ja nüüdisajastatud. „Ka Brecht ise muutis pidevalt oma tükke lavastamise käigus: see, mis oli eile, täna enam ei kõlvanud, ja homseks olid plaanid juba täiesti uued,“ selgitas Palu.