Südamlik kohtumine elu ooteruumis
Esimest korda nägin Jevgeni Griškovetsi Baltoscandalil Rakveres, juunis 2000. Ta esitas oma monolavastust «Kuidas ma koera sõin», mis kujunes läbimurdeliseks. Tollal kirjutasin teatrimärkmetes: «Eelarvamus oli ju suhteliselt tugev – mingi Vene sõjaväe temaatika, koerasöömine, ju tuleb räige lugu. Aga vastupidi, oli südamlik, sõbralik, inimlik pihtimus. Griškovets niisugune heasoovliku karupoja tüüpi, sooja sarmiga. Tekstis palju põikeid lapsepõlve, heldiva nostalgiaga…»
Neli meest sünnitushaiglas
Möödunud on kakskümmend aastat. Augustiõhtul 2020 Sadamateatris esietendunud Griškovetsi «Kaalud» Tiit Palu lavastuses mõjus kui taaskohtumine vana sõbraga. Kavalehel tõdeb autor: «Selle näidendi kangelased on mehed, keda me kohtame keset närvesöövat ööd sünnitusmajas. Nad ootavad oma laste sündi. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need inimesed ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed head.»
Ja ongi nii! Aga kuhu jääb siis konflikt, võib mõni valvas draamateoreetik küsida. Lapse sünni ootus on sedavõrd pingestatud ja elutähtis seisund, et kunstlikke pingeid pole põhjust juurde luuletada. Niikuinii on kaalul elu. Näidendi mitmetähenduslik pealkiri lähtub horoskoobist, mille üle tegelased innukalt arutlevad: tegevus toimub sügisel, lapsed sünnivad sel ööl Kaalude tähemärgis.
Ometi peitub igas tegelases oma saladus, ka oma valu. Kõik rollid pakuvad mõnusaid mänguvõimalusi. Tiit Palu lavastus on hea näitlejateater, iga rollisooritus pisidetailides leidlik ja vaimukas, samas pingevaba ja lahe, mitte ülenüansseeritud. Kui on monoloogi koht, taanduvad partnerid taktitundeliselt, muutuvad n-ö nähtamatuks.
Näeme nelja meest sünnitushaigla ooteruumis, mis Maarja Meeru kujunduses on neutraalne, tähelepanu keskmes palatitesse viivad uksed punavalge keelulindiga. Näidend on kirjutatud 2017. aastal, praeguses reaalsuses mõjub nostalgilise, võib-olla suisa absurdsena seegi tõik, et ainus hügieeninõue on sinised kilesussid ja valge kittel.
Samas, isade viibimine sünnituse juures on võimalik tasulise lepinguga, mille on sõlminud noor jurist Artjom. Kui Reimo Sagor Artjomina lavale ilmub, uurib publik kavalehte: kes on see tundmatu näitleja? Muutus ei sõltu üksnes juustevärvist, vaid kogu olekust, ei aimu ses ontlikus intelligendis märkigi Sagori «Võta või jäta» macho-sarmist. Rollis näeb vaimukaid detaile, näiteks Artjomi oskamatu, ent seda hasartsem alkoholipruukimine.
Esimesena siseneb ooteruumi Hannes Kaljujärve Igor, kes kaua viibib laval sõnatult ja endassesulgunult, aga mehe hingemuret on huvitav vargsi mõistatada. Kuni temagi pajatab oma loo. Teistest vanema Igori roll ooteruumis on üksjagu etteaimatav, siiski mitte päris.
Atraktiivse tandemina viskuvad mängu kaks semu, kel pooleli jäänud vallatu viinaviskamine. Riho Kütsari Aleksei, ehmatusest ja kahetsusest kainem, ootab kolmandat last ja juba jälle algas sünnitus ootamatult. Alekseil on kaks tütart, tema igatsus poja järele sama tungiv kui Vargamäe Andresel. Mõtlen kurbmuigamisi: et tea, kas nüüdisaja võrdõiguslikkuse aktivistid jõuavad saalis juba krampi minna?! Aleksei pihtimus, miks ta nii väga poega ootab, on Kütsari rolli kõige hellem hetk. Üksiti mustvalge maailmapildi leebelt elutark tühistamine.
Margus Jaanovitsi Eduard on Aleksei satelliit, esmapilgul kõige koomilisem tüüp, vedelajalgne reibas mehike. «Sünnimärgilt olen valaja,» nendib Eduard. Ta mõtleb Veevalaja tähtkuju, mis ka Griškovetsi «sünnimärk». Üllatuslikult on aga just Eduardi päralt lavaloo kõige valulisem pihtimus, iseendagi eest hoolikalt salatud meenutus minevikust. Jaanovits mängib puudutavaks finaali, kui Eduard on jäänud ooteruumi üksi, sügisroosidega: vaatame tema silmi ja loeme ta hinge, tasast lepitusetegemist saatusega.
Meeste kvartetti sekkub meisterlikult Külliki Saldre, kel väärt võimalus luua kolm rolli. Kogenud haiglaõde tunneb ja mõistab igat masti isasid. Täiesti kontrastsed naised on Artjomi ämm ja ema. Ämm, lohmakalt ja õdusalt kodune Galina Borissovna saabub haiglasse, võrgud külakosti täis, ei suuda kuidagi aru saada, miks teda tütre juurde ei lasta.
Artjomi ema on efektse soenguga rühikas daam, keda läbib nõksatus iga kord, kui ta kuuleb sõna «vanaema». Ent härra Igori komplimentide puhang sulatab jää, Saldre ja Kaljujärv lisavad mängu võrratu vana kooli vinjeti! Igatahes vahva mõelda, kuis Artjomi lapsel on vedanud kahe niivõrd isiksusliku vanaemaga.
Elu, armastan sind
Praeguses solvumise ajastus mõjubki Griškovetsi näidendi suhtlemismudel tervendavana: kui keegi tegelastest haavub, tõmbuvad teised küll ettevaatlikult tagasi, aga peagi jätkatakse suhtlemist, kuni jõutakse selguse ja lepituseni. Konjak aitab seejuures tublisti kaasa, võimendades avameelsust, aga ka pujäänlust.
Lavastuse lõppakordina kõlab Eduard Kolmanovski laul «Elu, armastan sind» Georg Otsa esituses vene keeles. Ses valikus on midagi iseloomulikku Tiit Palu lavastajakäekirjale ning haakuvat Griškovetsi siira nostalgiaga. Sest selle laulu paatost on näitelaval hiljutigi pruugitud pigem iroonilis-ideoloogilise alltekstiga, vägagi tabavalt näiteks Üllar Saaremäe lavastuses «Eesti matus» Vene Teatris. Kuid «Kaalude» finaalis jäin lihtsalt kuulatama laulu sõnu, aja(stu)pitserist kammitsemata, ahistava hinnangulise surveta. Tänulikuna elu ooteruumis: siin ja praegu – ikka ja alati.