Sügisöö unenägu lammutab Freudi müüti

Anu Jalas, Tartu Postimees

Saša Pepeljajevi «Sigmund & Freud» – koomiline tantsulavastus, nagu eelreklaam lubas ja kavaleht teavitab – jätab vaatajatele hulgaliselt tõlgendamisruumi.

Mõistagi pole tegu Sigmund Freudi elutöö tantsukeelde tõlkimisega. Pigem on see Freudi müüdi lammutamine tantsukunstiga, kanoniseeritud Freudi ikooni asetamine iroonilisse valgusse.

Freudi kuju ise on lagundatud kolmeks tegelaseks – Sigmundiks (Ruslan Stepanov), Freudiks (Laura Peterson) ja laps-Freudiks (Alo Kurvits). Tantsu ja erinevaid lavatehnikaid põimides on moodustatud süntees, mis oma absurdi- ja groteskimaigulisuses annab selge vihje, et publiku ees on Freudi kriitika.

Tantsivad näitlejad

Ruslan Stepanovi, Janek Savolaineni ja teiste profitantsijate kõrval näeme Johann Straussi muusika järgi tantsimas ka draamanäitlejaid.

Toetudes ootuspäraselt Freudi teooriatele, laveerib lavastus alateadvuse piiridel. Koer-padi, jänese ja sea maskid ning kummikinnaste kudumine on vaid mõned näited alateadvuses pulbitsevaist fantaasiaist.

Unehelesinises lavakujunduses on kasutatud kanga-projektori süsteemi, kus videoklipid tekitatakse kohapeal. Aeg-ajalt hakivad tantsupilti saksakeelsed lausejupid, kuid kõne on pigem illustratiivse kui informatiivse tähendusega. Muusika, tants ja kõne moodustavad pildi, milles kangastub ebareaalse reaalsus.

Lavastus mõjub unenäona. Pepeljajev kõrvutab unenägusid ja tantsu, nimetades neid mõlemaid nägemusteks.

Nägemuslikkus on kogu lavastust organiseeriv märksõna. Nimelt satub vaataja justkui unenäoruumi – kohta, mis sarnaneb küll reaalsusega, kuid samas ei ole seda teps mitte.

Kummist tuba

See unenäoruum mõjub justkui kummist tuba: lisaks arvukatele freudistlikele välgatustele sisaldab see ka suurel hulgal kõiksuguseid muid kultuuriloolisi pudemeid («Hava Nagilast» Nietzsche ja «Also sprach Zarathustrani» välja).

Narratiivi, ühtset lugu etenduses praktiliselt pole, lavastus koosnebki justkui niidijuppidest, mille omavahel sidumine jääb iga vaataja enda hooleks.

Nii nagu iga unenägu on individuaalne, on ka iga vaataja tõlgendus erinev. Sest sama võimatu, nagu unenägu seletada, on ka Pepeljajevi lavastust ümber jutustada, selleks on niidijuppe liialt palju. Pealegi on tantsu kui kunstiliigi tõlkimine narratiivi keelde keeruline.

Kuid vaataja võib kindel olla, et lavastuse kunstiline formaat tekitab iseenesest tõlgendamise vajaduse. «Sigmund & Freud» võiks vabalt kandideerida tõlgendamisõigusele olla tähendustest vaba.

Pepeljajevi lavastus haakub tugevasti Juri Lotmani unenäoteooriaga, kui siinkohal meenutada «Kultuuri ja plahvatuse» vastavat esseed. Lotman nimetab und semiootiliste protsesside isaks, samuti semiootiliseks aknaks, milles igaüks näeb oma keele peegeldust.

Selliseks semiootiliseks aknaks on ka Pepeljajevi lavastus.

«Sigmund & Freud»
• Vanemuise tantsulavastus «Sigmund & Freud» esietendus 5. oktoobril Sadamateatris.
• Lavastaja, koreograaf ja kunstiline kujundaja Saša Pepeljajev.
• Videokunstnik Olga Tsvetkova, valguskunstnik Jaanus Moor.
• Osades Ruslan Stepanov, Laura Peterson, Alo Kurvits, Markus Luik, Ragne Pekarev, Janek Savolainen, Maarika Aidla, Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Julia Kaškovskaja, Marija Simona Simulynaite, Hilda Palkovskyte, Karen Kriit, Hendrik Ilves.