“Suluseisu” mängud iseendas ja ühiskonnas
Rootsi kaasaegse näitekirjaniku Kristian Hallbergi “Suluseis” Andres Noormeta lavastuses jutustab ühe perekonna loo, kes peab oma sisemisi võitlusi paralleelselt võitlustega, mis toimuvad Rootsi ühiskonnas. Eelarvamused vs. reaalsus, sisemised kompleksid vs. väljapaisatud süüdistused. Kas iseenda lahtirääkimata traumade taustal on võimalik luua helgem tulevik oma lapsele? Kuidas ja kas jätkata mängimist, kui reeglid on justkui samad, aga meeskond ja keskkond, milles mäng käib, on muutumas?
“Suluseis” teeb sissevaate ühe perekonna ellu: isa, tema kuueaastase tütre ja vanaema argielu tänapäeva Rootsis. Isa on aktiivne rassismi vastu võitleja, aga kui tema tütrel tekib eelkoolis tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, siis lööb mehe eneseusk kõikuma. See paneb terve perekonna esitama küsimusi Rootsi ühiskonna kohta ja ümber hindama nende endi kohta selle ühiskonna sees.
Palju arutletakse selle üle, kas teater peaks olema meie elu ja ühiskonna peegel. Või nagu on öelnud Belgia kaasaegse teatri üks kõvemaid tegijaid Ivo van Hove, et teatri roll ei ole näidata peegelpilti meie elust, vaid hoopis “peegli tagakülge – seda, mis silmale nähtamatu, seda, mida me kardame, millest räägib alateadvus unes ja millest hommikul ärgates mäletame vaid ükskuid pilte”.[1] Mine võta kinni, mis see “õige” lahendus olla võiks, tõenäoliselt on teatril rolle ja eesmärke rohkem kui üks. Kuid ivovanhovelikku esteetikat Andres Noormetsa “Suluseisus” ometi oli – valgesse steriilsesse keskkonda viidud tegevustik, täpsed ja minimalistlikud näitlejatööd, hoolikalt ja mõttega valitud tekst, mis sobib tänapäeva ühiskonda nagu rusikas silmaauku, suurepärased rollilahendused, ideaalselt näitlejatega kaasa töötav lavakujundus. Ruumis, kus juhuslikkusele kohta ei ole, avanevad detailid ühtse terviku kaudu.
Ja midagi oli “Suluseisus” veel, mis viis mõtted Ivo van Hovele: saalis oli tunda Euroopa kaasaegse teatri hõngu, see tund ja veerand Sadamateatris viis korraks Pariisi Odéoni teatri Ateliers Berthier saali [2] või Berliini Schaubühne´sse. Ja ei maksa valesti mõista, loomulikult ei tähenda see, et “hea teater” on ainult kuskil Euroopa südames ja ääreala järeljooksikutel on samale tasemele jõudmiseks ainus võimalus kopeerida. Ei, vastupidi. “Suluseisus” on jõutud millegi eheda ja täpseni justnimelt oma asja ajades, omanäolise visiooni ja esteetikaga.
Andres Noormets on kavalehes kirjutanud, et algselt oli plaan tuua Rootsi kaasaegse autori Kristian Hallbergi tekst Eesti konteksti. Näidendi tegevus kulgeb Rootsis (ja veidi ka Taanis) ja valik jätta see algupärasesse konteksti, on igati õnnestunud ja tervitatav. See annab lavastusele lisaväärtust, pakub vaatamiseks lisakihi ja kahtlemata rikastab lõpptulemust.
Lavastus rullub vaataja ette lahti valges kuubis, mis saab uue tähenduse vastavalt stseenide muutusele. Visuaalne ruum muudab identiteeti vastavalt kontekstile ning ei piirdu ainult vaataja ees oleva lavaga: jalgpalliväljak, mis võib-olla ka Legoland, restoran või eelkool, panustab teatriimesse, metamorfoosi, kus kõik on võimalik, kui vaid lasta sel juhtuda. Marika Barabanštšikova (jalgpalli)kohtunikuna istub publiku hulgas ja peatab aeg-ajalt vilega mängu, et esitada karakteritele küsimusi: teater muutub ühtäkki ülekuulamisruumiks või loob paiga sisekõneluseks iseendaga.
Eranditult kõik rollilahendused on õnnestunud ja näitlejad moodustavad ereda leegiga ansambli. Barabanštšikova on leidnud õnnestunud balansi publiku hulgas istuva küsimusi esitava erapooletu kohtuniku, alateadvuses pidepunktideni suunava lavastaja või terapeudi vahel. Margus Jaanovits isana mängib suurepäraselt välja karakteri komplekssuse ja mitmetahulisuse, mis nõrgema rollilahenduse puhul võiks väga lihtsalt stereotüüpse käsitluse võrku langeda.
Leila Sääliku tundlik ja hooliv vanaema paotab oma elutarkuse ja -kogemusega kaasaja ust, aga jääb perekondlike suhete rägastikus kord sisse-, kord väljapoole. Maria Annuse kanda on kaksikroll: eelkooli õpetaja Jana ja sisserändaja taustaga väikese poisi, Rašhidi ema. Mõlemad rollid on õnnestunud, kuid võib-olla on grammi võrra rohkem täpsust selgroogse ja väärika Rašhidi ema kehastamisel. Kärt Tammjärv Lee rollis on leidnud viisi mõtestada kuueaastase tüdruku kohta maailmas ja peegeldada ühiskondlikke valupunkte läbi lapse silmade – seda usutavalt ja siiralt. Just mõtestatus iseloomustab terve trupi tööd: igal liigutusel, žestil või lausel on mõte, justnagu Kristian Hallbergi fragmenteeritud ja samas ühtsesse tervikusse panustavas tekstis. Igas näitekirjaniku lauses ja näitleja žestis peitub omaette maailm, mis samas moodustab ühtse ja kompleksse terviku.
Kui tulla tagasi peegli või peegli tagakülje dilemma juurde, siis üks väärtus on “Suluseisus” veel: nimelt paneb see näidend mängule nimega Elu korraks stopi peale ja lubab rongilt maha astuda. “Suluseis” paneb piduri põhja ja pakub võimaluse korraks seda liikuvat rongi nimega Elu kõrvalt vaadata: viib reisile alateadvuse soppidesse, lapsepõlve ning mineviku keerdkäikudesse.
Selleks, et ajaga hakkama saada ja endale mõtestatud koht leida, näitab “Suluseis” seda, mis inimese võimuses on: katsetust mineviku ust paotada, selleks et oleviku mustritele loogilisi seletusi anda, et tuleviku sündmusi ette ennustada. Minna sinna, millest me loodud oleme, ehk lapsepõlve, ning kasvamise ja arenemise käigus saadud võtmekimbuga proovida, milline võti millise uksega sobib ja kas uks ka lahti tuleb. Ja sellest ka etendus räägib: “Suluseis” üritab lahti muukida kaasaegse Rootsi ühiskonna immigratsioonipoliitikast tulenevate probleemide ahelat, mis omakorda on paralleeli viidud ühe perekonna looga.
“Oluline ei ole, kus sa sündinud oled, oluline on see, kus sa mängid,” ütleb lavastuse üks tegelastest, “vaikimine kui strateegia,” sõnab teine. Perekond ja kool kui maailma väikevormid, mäng kui elu ja meeskond kui ühiskond. Tundub, et siin vajutabki “Suluseis” ühiskonna valupunkti alarmnupule. Euroopa üks aktuaalsemaid probleeme praegusel ajal on meist mööda vihisemas nagu kiirrong ning tundub, et vahendites probleemiga tegeleda on vajakajäämisi. Aga mängureeglid on ju samad, lihtsalt meeskond on muutuvas protsessis, üksteisega kohanemine ja enese identiteedi ajaga kooskõlla viimine vajab – nii vähemalt tundub – järeleaitamistundi. Ja siin on teine alarmnupp, millele “Suluseis” vajutab: perekonna, kooli ja õpetajate üha suurenev roll tänapäeval. Selles kontekstis tundub eriliselt tähenduslik ja ajakajaline 21.novembri “Plekktrummi” saade meestearst Margus Punabiga, kes rääkis väga huvitavalt õpetajate ja emade rollist meie ühiskonnas.
Seda küll pigem meeste õpetamisel ja mehe vaatevinklist, aga see vaatenurk sobib ka laiendamiseks tervele ühiskonnale. Maailmas, mis muutub niivõrd kiiresti, kus sotsiaalmeedia ja piiride hägustumine rongile aina kiiremat hoogu sisse lükkavad, on vaja oskustööriistu, et selles ühiskonnas endale koht leida, pidepunkte, et orienteeruda. Et vanaemal tükist ei oleks enam vajadust öelda oma poja kohta pärast tolle ülikoolis käimist, et “tema keel muutus” ja et “ta läheb raevu, sest talle meenub, kes ta oli”, vaid et koolist tulnuna leiaks poeg hoopis seoseid eelnevate põlvkondade ja praeguse aja vahel, et teadmiste omandamine muutuks teadmiste kasutamiseks, et valitseks mõtlemine kui oskus ja väärtus, mitte tulemuspõhine peast vuristamine.
“Suluseis” pakub lisaks suurepärastele näitlejatöödele ja visuaalselt hästi põhjendatud lavaruumile seda väga olulist kohtunikuvilet, et võtta aega ühiskondliku mängu piiride ja reeglite üle mõtiskleda, et vaadata meeskonnatööd korraks kõrvalt ja seda hetkeks analüüsida. Et järgmisel poolajal juba tugevama meeskonnana platsile minna.
[1] “Ivo van Hove. Sissejuhatus ja intervjuu Frédéric Maurin’iga”, Actes Sud, 2014. Ja mõtted vestlusõhtult Ivo van Hovega Odéoni teatris Pariisis 31.novembril 2016.
[2] Ateliers Berthier on Pariisi Odéoni Rahvusliku Teatri teine saal, kuhu valitakse sihilikult avangardsema esteetikaga tükke Euroopa kaasaegsetelt lavastajatelt.