Surematu Väike Eva

Kadri Tarkin, femme.ee

Alguses oli ta põlatud sohilaps, kes vireles vaesuses. Hiljem sai temast Argentiina presidendi abikaasa, rahva vaimne juht ja pühak.

Maria Eva Ibarguren sündis sündis 7. mail 1919. aastal Argentiina väikelinnas Los Toldoses. Eval oli kolm õde ja üks vend ning nad kõik olid sündinud nende ema armuafäärist abielumehega. Isa elas vahelduva eduga nii oma ametliku pere kui ka oma n-ö salapere juures. Kui Eva oli 6-aastane, hukkus tema isa autoõnnetuses. Isa matustest võtsid osa tema mõlema pere liikmed, kuid sohiperesse suhtuti kohalviibijate poolt ülima põlgusega.

Pärast isa surma oli perekonnal majanduslikult väga raske. Tulevase presidendiproua ema pakkus õmblusteenuseid ja ka vanemad õed ning vend läksid varakult tööle, et perekonda toetada. 8-aastaselt alustas Eva kooliteed. Kolmandasse klassi läks ta juba uues elukohas, sest perekond kolis linna nimega Junin, otsimaks paremaid töö- ja elutingimusi. Kogu ülejäänud lapsepõlve veetis ja oma hariduse omandas Eva just seal. Olles saanud 15-aastaseks, otsustas neiu, et ei soovi oma vanemate õdede kombel kohalike ärimeestega abielluda ning oma elu Juniniga siduda, ja otsustas oma õnne otsima minna Buenos Airesesse. Eva unistuseks oli saada kuulsaks näitlejaks.

Eva ema saatis tütre suurlinna, kus neiu isapoolsed sugulased ta esialgu enda juurde elama võtsid. Ka esimestele raadioesinemiste katsetele läks ema tütrega kaasa. Eval õnnestuski saada rolle tollal raadio kaudu edastatavates seebiooperites ning samuti B-kategooria filmides; lisaks tegi ta modellitööd. On ajaloolasi, kes on väitnud, et oma elujärje parandamiseks ja vajalike tutvuste hankimiseks oli Eva ka mitmete tuntud meeste armukeseks, kuid ametlikku kinnitust sellele intrigeerivale väitele pole.

Kaheksa aastat pärast oma esimest raadiorolli oli Evast saanud üks kõige kõrgemapalgalisemaid raadionäitlejaid Argentiinas. Vastukaaluks edukale raadiokarjäärile jäi Eva karjäär filminäitlejana üsna lühikeseks ja edutuks.

15. jaanuaril 1944 raputas Argentiinas asuvat San Juani linna maavärin, mis tappis üle 6000 inimese. Just see maavärin muutis totaalselt ka Eva elu. Nimelt tuli tollasel populaarsel poliitikul Juan Domingo Peronil mõte korraldada heategevuslik pidu, mille abil koguda raha maavärina ohvrite abistamiseks. Peole, mis toimus 22. jaanuaril, olid kutsutud Argentiina tuntuimad ja rikkaimad inimesed, nende hulgas ka filmi- ja raadionäitlejad nagu näiteks Eva Duarte (suurlinna kolides hakkas Eva kasutama oma isa perekonnanime). Evat ja Juani tutvustati peol teineteisele ning nad lahkusid sealt koos. Eva oli siis 24 ning 48-aastane Juan leskmees, kes elas koos oma noore armukesega. Eva ei lasknud end sellest pisiasjast häirida, vaid sõna otseses mõttes viskas noore tüdruku koos tolle asjadega Juani korterist välja ja kolis ise sisse.

Kuigi tollal ei olnud kombeks, et omavahel mitte abielus olevad mees ja naine koos elavad ning seltskonnad liiguvad, tõi Juan Eva koheselt oma kaaslasena seltskonda ja kaasas naise ka oma poliitilistesse aktsioonidesse. Mais 1944 oli just Juan Domingo Peron see, kes nõudis, et raadionäitlejad peavad looma oma ühingu ja sellele tuleb valida president. Avalikkus ei olnud väga üllatunud, kui ühenduse presidendiks valiti Peroni armuke Eva Duarte. Peagi sai Eva ka oma raadiosaate, mille põhiteemaks oli Peroni poliitiliste saavutuste kiitmine.

9. oktoobril 1945 vahistati Peron oma poliitiliste vastaste käsul, sest kardeti, et tema populaarsus ohustab ametisolevat presidenti. Nimelt oli Juanist saanud Argentiina üks tugevaima toetusega poliitikuid, sest tänu Eva propagandatööle olid kõik lihttöölised just teda toetamas ja temasse uskumas. Tuhanded inimesed olid šokeeritud Peroni vahistamisest ning läksid vangla juurde meelt avaldama, nõudes tema vabastamist. Kuigi paljud on sellise rahvahulga kokkuajamises just Eva oskuslikku kihutustööd näinud, olid tegelikult meeleavalduse korraldajateks siiski erinevad poliitilised ühendused, kes Peroni toetasid. Kuus päeva hiljem kogunes juba ligi 350 000 inimest Argentiina valitsushoone Casa Rosada ette, nõudes Peroni vabastamist. Rahvamass sai oma tahtmise: Peron vabastati ning ta astus Casa Rosada rõdule ja pidas sealt rahvale kõne.

Eva ja Juan abiellusid 21. oktoobril 1945. aastal ning Evast sai Maria Eva Duarte de Peron, keda hakati kutsuma Eva Peroniks. Naise hüüdnimeks kujunes ta nime Eva järgi hispaania keele tavade kohaselt Evita (Väike Eva).

Vastabiellunud Juan Peron alustas koheselt presidendiks pürgimise kampaaniaga ja tema naine aitas teda selles 100%. Kuigi Evast oli saanud väga rikas ja mõjuvõimas isik, kasutas ta ära oma vaest minevikku ja lihttööliste kõnemaneerioskust ning rääkis oma raadiosaadetes kui lihtne tööline teise omasugusega, kutsudes rahvast valima Peroni presidendiks. Evast sai ka esimene naine Argentiina ajaloos, kes saatis oma abikaasat presidendikampaania ajal Argentiina igasse nurka. Argentiina koorekiht ja poliitiline eliit heitis seda talle ette, sest nii polnud tavaks, kuid lihtrahvale avaldas see muljet. Lihtrahva südame võitis Eva lõplikult aga sellega, et palus neil end mitte kutsuda Eva Peroniks ega muude austavate tiitlitega, vaid lihtsalt Evitaks. Aastal 1946 valiti Juan Domingo Peron Argentiina 29. presidendiks ja Evitast sai presidendiproua.

Üks esimesi asju, mida vastne presidendiproua oma uut positsiooni kasutades tegi, oli oma sünnitunnistuse muutmine. Eva lasi end kolm aastat nooremaks vormistada ning samuti nõudis ta, et paberil oleks kirjas, et tema ema ja isa olid ametlikult abielus. Sohilapseks olemine oli Evale kogu elu alandavalt mõjunud ja seetõttu otsustas ta selle vea “parandada”. Samuti kasutas ta oma võimu ära kättemaksuks. Nimelt oli Argentiinas kombeks, et riigi peamise heategevusliku organisatsiooni Sociedad de Beneficencia presidendiks valitakse riigi presidendi abikaasa. Organisatsiooni kuulunud ühiskonna koorekihi prouad ei soovinud aga Evat presidendiks, kuna ta polnud pärit auväärt suguvõsast, tal puudus korralik haridus ja põlastusväärseks peeti ka tema näitlejaametit – nii ei saanud esmakordselt ajaloos riigi presidendi abikaasast Sociedadi presidenti. Kuna aga Sociedadi rahastas valitsus, keeras Eva karistuseks neil rahakraanid kinni ja organisatsiooni lagunes. Eva lõi omanimelise heategevusorganisatsiooni, mis täitis koheselt Sociedadist jäänud tühimiku, ning sai endale ka varem Sociedadile läinud toetussummad valitsuselt.

1947. aastal läks Evita Euroopasse tuurile, et tutvustada siingi oma abikaasa poliitilisi vaateid. Suuremas osas riikides võeti Evita viisakalt vastu ja teda koheldi väga aupaklikult, küll aga jõudis enne Suurbritanniasse minekut Evani info, et kuninglik pere ei võta teda seal ametlikult vastu ja temaga ollakse nõus kohtuma vaid mitteametlikult. Evita solvus ja tühistas reisi, tuues ettekäändeks väsimuse. Tõeline šokk tabas Evitat aga Šveitsis, kus rahvas loopis teda nii tomatite kui kividega.

Just Väike Eva oli see, kes lõi esimese naistest koosneva poliitilise partei Argentiinas ja võitles naiste hääletamisõiguse eest. Evita esitas ka oma kandidatuuri asepresidendi kohale, soovides, et juhul, kui tema abikaasaga peaks midagi juhtuma, saaks presidendiks tema. Mõte naispresidendist ja just Eva Peronist ei meeldinud aga paljudele. Eriti oli selle vastu Argentiina sõjavägi ja seetõttu pidi Eva oma ideest loobuma.

Lihtrahva silmis oli Evita pühak: rahvas nägi teda vaestele raha jagamas ning haiglas surijatel kätt hoidmas. Argentiina eliit aga vihkas Evat, olles ühelt poolt kade tema populaarsusele ja teisalt põlates tema pühaku elustiili varjus toime pandavat võimu kuritarvitamist.

Aastal 1950 hakkas Eva kannatama minestamishoogude all ja aasta hiljem diagnoositi tal emakavähk. 1952. aastaks oli Eva tervis juba nii nõrk, et oma abikaasa uue ametiaja alguseks korraldatud paraadil jäi küll mulje, et Eva seisis kogu tseremoonia autos püsti ja lehvitas rahvale, kuid tegelikult oli tema kasuka alla pandud toestus, sest ta ei suutnud omil jalul seista. Kuigi Argentiina vaimset juhti (just sellise nime andis Evitale Argentiina rahvas) opereeriti mitmel korral ja teda ravisid oma ala parimad, suri ta kõigest 33-aastasena 26. juulil 1952.

Evitale korraldati riiklik matus; tema keha balsameeriti ning oli ligi kaks aastat avalikult rahvale eksponeeritud. Kui sõjavägi aastal 1955 Evita abikaasa võimult kukutas, viidi Evita balsameeritud surnukeha saladuskatte all Itaaliasse. Aastal 1971 ta ekshumeeriti ja viidi Hispaaniasse, kus elas eksiilis tema abikaasa Juan. Kui Juan naasis Argentiinasse ja kolmandat korda presidendiks valiti, tõi ta ka Evita surnukeha Argentiinasse tagasi. Aastal 1974 suri Juan ja tema ning Evita surnukehad olid mõnda aega koos rahvale vaatamiseks avalikult välja pandud. Seejärel leidis Väike Eva oma viimase puhkekoha Duarte perekonna hauakambris La Recoleta kalmistul Buenos Aireses.

Evitat ei ole tunnustatud mitte ainult Argentiinas, vaid kogu maailmas. Selle erakordse elukäiguga naise elust on tehtud palju saateid ja telefilme. Aastal 1978 lõid helilooja Andrew Lloyd Webber ja libretist Tim Rice muusikali “Evita”, mis põhines 1976. aastal välja antud muusikaalbumi materjalil. Aastal 1996 valmis muusikalist ka Hollywoodi filmiversioon, kus Evitat kehastas popikuninganna Madonna. Nüüd jõudis Evita lõpuks maarjamaale. Eestikeelse muusikali “Evita” esietendus on 27. novembril Nokia Kontserdimajas ja 23. jaanuarist võib “Evitat” nautida Vanemuise suures majas. Rohkem infot Georg Malviuse lavastatud “Evita” kohta, kus Evitat kehastab Maarja-Liis Ilus, leiad siit.

 

Femme loosib oma lugejate vahel välja 2 vabapääset kahele “Evita” etendusele, mis toimub 20. detsembril Tallinnas Nokia Kontserdimajas. Loosimises osalemiseks saada e-mail märksõnaga “Evita” aadressile silvi@femme.ee Kirja sisuks kirjuta oma nimi ja telefoninumber. Õnnelike võitjatega võtame 2. novembril isiklikult ühendust!