Publikuedu põhjuseks on ajatu armastusteema kõrval kindlasti ka peaosatäitjate valik ning Hare’i meisterlik dramaturgia, mida lavastajagi teenitud austusega kohtleb. Nii näitekirjaniku kui ka stsenaristina enesele maailmanime teinud Sir David Hare’i tekste iseloomustab kesksete karakterite psühholoogilise ja emotsionaalse sügavuse kõrval ka tundlik sotsiaalne närv, mis võimaldab üksiku läbielamisi võimendada üldisele.
Suur armastus, veel suurem süü
Põim Kama, Postimees
Juba möödunud sügisel jõudis Vanemuise teatris kuidagi märkamatult ja suurema kärata publiku ette uuslavastus, mis on seejärel olnud pea kogu hooaja vältel välja müüdud. Selleks on David Hare’i näidendil põhinev ning Jüri Lumiste lavastatud kammerlik tundedraama «Teineteiseta», mille osades Maria Annus, külalisena Tõnu Oja ja Karl Laumets.
Dialoogi abil, mis kohati varjab rohkem, kui välja ütleb, toob autor kirurgilise täpsusega nähtavale kontraste ja vasturääkivusi nii inimeses eneses kui ühiskonnas laiemalt. Nii ka lavastuses «Teineteiseta» (originaali pealkiri «Skylight»), milles üheks ööks kohtuvad kaks igas mõttes erinevat inimest vastandlikest maailmadest, kes teineteist ometi armastavad.
Kyra (Maria Annus) ja Tom (Tõnu Oja) on olnud koos, kuid läinud valusalt lahku. Nende armastus on põhjustanud kannatusi teistele. Mälestused olnust on seotud suure süü ja kahetsusega, kuid tunded pole sellest hoolimata hääbunud. Lisaks minevikutaagale lahutab paari ka suur vanusevahe, erinev majanduslik ja sotsiaalne taust, vaated poliitikale ja moraalile, üleüldine isiklik õige ja vale.
Jõukas restoraniärimees Tom ja rahvakoolis matemaatikat õpetav Kyra seisavad iga päev silmitsi väljakutsetega, mida nende eluviis neile esitab. Keskkond kujundab välja nende isiksuse ja arusaamad. Kui Tom ühel kõledal sügisööl pärast mitmeid nukraid aastaid Kyra korteri ukse taha ilmub, peavad mees ja naine jõudma selgusele, kas neid barjääre on võimalik ületada.
Kas õnnelik armastus või püsisuhted on üldise individualismi ajastul üleüldse võimalikud? Nagu selgub, on suurim risk elus see, «kui kaks inimest koos teele asuvad». Kolmandana lisandub mängu Tomi poeg Edward (Karl Laumets), uue ajastu märksa ideaalidevaesem laps, kes oma tundedistantsilt asju kohati palju selgemalt näeb. Saatusliku kõikepõletava armastuse kõrval esindab tema tunnete argisemaid praktikaid.
Tüdruksõbraks «ainus tüdruk, kes on nõus minuga magama», leiab kohmetu ja kõhklev noormees, et armastuses on vähe väärikat. Ometi on just tema see, kes taipab täita Kyra ainsa igatsuse.
Maria Annuse kehastatav Kyra ja Tõnu Oja Tom esindavad süü eri kategooriaid ja väljundeid. Noorem ja võimalik, et ka intelligentsem naine kammitseb oma tunded ja suunab kõik vaimsed ja emotsionaalsed ressursid teiste aitamisele.
Kyra kahetsus on piiritu ja karistus sellega vastavuses, enesepiitsutamine peab plaanipäraselt jätkuma: «Mitte mingil juhul ma ei tohi olla õnnelik. Mitte mingil juhul ei tohi ma olla terve nahaga pääsenud.» Annuse varjundiküllases rollis liitub emotsionaalsus ratsionaalsusega, pea emalik hool ja tähelepanu teiste suhtes aga enese hinge vaikse külmumisega.
Tom mõistab säärase märterluse hukka ning soovides naist viletsatest oludest päästa, leiab, et on väär «töötada ühes jubedas kohas, elada teises jubedas kohas ning veeta päev nende kahe koha vahet sõites». Teisi juhtima ja käskima harjunud mees ei märka, et palehigis raha kokkuajamine võib olla samasugune enesesalgamine kui kusagil getos probleemsete noorte õpetamine. End töösse mattes on lihtne mitte tähele panna, et ollakse hommikust õhtuni raevus või et süüd pole tegelikult võimalik kinni maksta.
Annuse ja Oja paarismängu dünaamika on hästi tasakaalustatud ja hoiab õhu pidevalt pingest särisemas. Mehe ekspressiivset tedremängu jälgiv naine pöördub sissepoole, hetke pärast võib aga situatsioon muutuda ning naine oma vankumatut tahet kehtestada. Füüsiline distants rõhutab varjatud erootikat.
Kunstnik Pille Jänese lavakujundus illustreerib inimese üksindust ja igatsust teise järele. Vaesema linnajao räämas korteri seintelt koordub tapeet, akna taga kiiguvad vastu vihmapisarais akent raagus sügisoksad. Ruumist õhkub jahedust, mis sunnib Tomi tulles mantlit selga jätma ja Kyrat jalga tõmbama mitut paari villaseid sokke.
Mehe saabumine toob siiski tasapisi soojuse. Vanade mööblitükkidega täidetud köögist hakkab etenduse edenedes meeldivaid toidulõhnu tõusma, ükshaaval süüdatakse tuled ja kaetakse õhtusöögiks laud.
Kyra isa on öelnud, et ei kuula uudiseid, sest ei kiida neid heaks. Ajalehed on täis lugusid ebameeldivatest inimestest ja sõnad ei tähenda enam midagi. «Sülgad oma mürgi välja ja lähed.» Kahe inimese omavahelise loo taustal jääb õhku ka laiem ühiskonnakriitiline foon.
Vastandatakse moraalne inimene ja rikas inimene, justkui üks välistaks teise. Õhku jääb küsimus, kuidas takistada ühiskonna lõhestumist ning inimeste üha süvenevat isolatsiooni ja kapseldumist. Kuidas saavutada avatus ja lähedus, kui hinges vindub vimm ja halvakspanu kõige enesest erineva suhtes.
28.03.2018