Taago Tubina uuspsühholoogiline teater

 

Lavastades pigem algupäranditruult kui isepäiselt paljude nüüdisaegsete autorite näidendeid, on Taago Tubin ometi Eesti üks esileküündivamaid oma autoripositsiooni ja isikupärase kontseptsiooniga teatraale. Nagu David Lynch või arvukad Euroopa režissöörid, arendab ka Tubin lavastusest lavastusse oma teemat. Tubina töid ühendab tajutav orgaaniline side ja sisemine loogika. Identiteedi refleksiivsus, minapildi kujunemine teise kaudu ning fantaasia ja kujutluse roll identiteedi ülesehituse juures on Tubina püsiaineseks, lavastagu ta Kõivu, McPhersonit või Kylätaskut.

Ei maadle maailmaga

Kuigi Tubina lavastustes võib kohata ekraane, viiteid popkultuurile, seksuaal- ja etnilisi vähemusi ja friike, kehalisust ja tantsuelemente ning muud postmodernset atribuutikat, ei moodusta see rõhutatud stilistikat. Põhitoonilt on Tubina lavastused üsna traditsioonilises psühholoogilis-realistlikus laadis. Ometi erineb Tubina looming modernse psühholoogilisrealistliku teatri kaanonist. Modernsete kangelaste psühholoogia tõukub mõnest suurest narratiivist: kaosest sekulaarses keskmeta maailmas, tõe kättesaamatusest, ülemaistest igatsustest, sotsiaalsest allakäigust, modernsest-urbanistlikust võõrandumisest. Suured lõpud ja varisemised, fataalsed eraldatuse, üksinduse ja väärtuste kao tajumised. Võtkem Yeats, Kafka või Beckett. Kangelaste toel näidati mingite a priori omaks võetud ja oluliseks arvatud väärtuste lõhenemisi ja mõranemisi. Ka Tubina kangelasi võib vaadelda arhetüüpsete suurte ja üldiste väärtuste otsijaina. „Grafiti” peategelane kui uusaegne eelarvamusteta tõenõudja on imetlemiseks küllap eemaletõukav, kuigi formaalselt on ta lavastuses ainus, kes ei vusserda ega valeta ning mõtleb maailma asjad illusioonideta läbi. „Paanika” mehed on aga ju tüüpilised moodsas maailmas haavunud, kes otsivad kõigile ürgvajalikku inimlikku lähedust, mõistmist ja soojust.

Kuid Tubin ei ole nii lihtne. Ta pigem lammutab kui taasvõimendab modernse psühholoogilise teatri teed tõe ja inimlikkusevajaduse mõtestamisel. Refleksiivsuse teema varaste arendajate seas oli Karl Popper, kes osutas, et prognoosid ja ennustused mängivad kaasa sellesama tuleviku kujundamisel, mille kohta nad on. Nii on igasugused historitsistlikud, s.t ajaloo ja inimarengu sihte, kulgu ja seaduspärasusi sõnastavad mõttearendused küsitavad. Kui identiteet kujuneb juhuslikult ja refleksiivselt teiste kaudu, siis põhinevad tõde ja staatus nullsumma mängul. Identiteet ning omaks võetud hoiakud ja väärtused ei saa eriti täiustuda, vaid ainult teiseneda, häirivalt tasakaalu ja veenvuse minetada ning uuesti ülesseadmist nõuda. Erinevalt psühholoogilise draama klassikast ei ole Tubina kangelaste ängid suurte sotsiaal-kultuuriliste muutuste isikupsühholoogiline avaldumisvorm. Ei ole kuigi viljakas otsida Tubina lavastustest väliseid üldistavaid viiteid à la „modernne urbanism põhjustab loomu poolest stressi” või „inimene on tõeta olemuslikult ebakindel”. Tubina draamad ei maadle maailma ja inimloomusega, vaid pisikeste identiteediprobleemidega inimese peas. Need probleemid on loomulikult kontekstiga seotud, kuid sama laadi vastuoksused võivad esile kerkida mis tahes teises ajastus või ühiskonnas. Tubina teemaks ei ole (ühiskondlikkultuurilise) konteksti ja mina õige diagnoosimine ja nende seisu/vahekorra paikapanemise üritus, vaid pigem nende tasakaalustamispüüd ja selle tasakaalu häirumise peegeldamine. Lunastus on asendunud tervisega, kui foucault’likult väljendada. Tasakaalu võti ei peitu ühiskonda või inimolemust tabavates tõdedes, vaid oskuslikus identiteedi eest hoolitsemises. Ükskõik kui ideaalselt on korraldatud ühiskond või sügavuti mõistetud inimloomus, isikliku minapildi toimivat ülesehitamist see ei asenda. Psühholoogilist toimetulekutööd mingi standardse tarkusega kellegi eest ära ei tee.

Tubina lavastustes jõutakse nii mõnigi kord selleni, et personaalsete absurdsete kujutelmade kütkes on täiesti võimalik toime tulla, kuid mõistuspärane kärsitu ümberkäimine identiteedi aluseks olevate veidrate fantasmidega viib inimolu tasakaalust välja. Lisaks on paljude Tubina lavastuste taustaks foon, mille kohaselt me kõik ripume siin elus mõneti veidrate, eelarvamuslike või siis vähemasti teadvustamata kujutelmade küljes ega peaks seda enda juures liialt häbenema või teiste puhul välja naerma. Tubina teemaks on seegi, kuidas hoolimatu või siis ratsionaalselt upsakas suhtumine identiteedi aluseks olevatesse teistesse lõhestab ja lausa hävitab individuaalset või kogukondlikku tasakaalu. „Grafiti” räägib mehest, kellel on kõiges õigus ja lõikav ratsionaalne analüüsivõime, mis turunaiste lobast ja kollasest meediast teavet ammutavate kaaskodanike seas paistab eriti hiilgav. Näidendist võib leida mitmeid varjatud alltekste. Protagonisti võib näha sümboliseerimas arhetüüplikku, sageli prantslastele omistatavat kujutelma universaalsest internatsionaalsest õiglusest ning Prantsuse revolutsiooni ja valgustusliku progressiusu ratsionaalset põikpäisust.

„Grafiti” kangelase mõistuspärast vastuseisu illusioonide kütkes kogukonnaga võib tõlgendada kui igipõlist sotsialistliku (ja ka liberaalse) ratsionaalsuse ja konservatiivide poolt hinnatud kujuteldavate väärtuste vastuolu. Lavastus näitab, kuidas ratsionaalse idealismi mõõdupuu kohaselt on lihte kõike enda ümber pahaks panna, põlata ja eemale tõugata. Kuid toredaid kaaslasi ei leia me mitte inimesi ideaalsete mõõdupuude järgi valides, vaid pigem inimeste ning nende ebatäiuslike harjumuste ja uskumustega koosolu rõõmu ja vajaduse ajel kokku sulades. „Grafiti” peategelase võitlus on tõestada, et ta ei ole munn, kuigi keegi on lifti seinal nii väitnud. Paradoksaalselt osutub peategelane munniks just seetõttu, et ta asub vahendeid valimata tõestama, et ta seda ei ole. Kangelase ratsionalism, nii nagu igasugune tõde, põhineb ju vastandusel. Tõel pole iseenesest mingit positiivset sisu. Ta saab selle millegi eitamise kaudu. Nii kui illusioonid on purustatud, hävitatud ja eemale pekstud, muutub tõde oma üksinduses tühjaks ja mõttetuks. Ei saa oma tõde ja identiteeti millelegi üles ehitada, kui ümber ei ole mingitki soga ja udu, milles eristada teisi ja mille toel moodustada ennast. Kui sa tahad olla tõemees, siis hoia ja armasta udutajaid, ja kui elumees, siis palveta pastorite, pihupoiste ja piilurite pikaealisuse eest, sest kui need välja surevad ja kõik on ühtviisi elumehed, pole su elumehesusel enam väärtust. Peategelasele aga tundub tema sobimatus munni rolli nii ilmne, et ta otsustab selle võimatuse viimase aluseni ära tõestada. Ta tahab oma mittemunnuse rajada vähimagi kahtlusevarjuta vundamendile.

See talle saatuslikuks ka saab. Kui ei taha olla munn, siis jäta võimalus olla munn veidigi alles, armasta koguni natuke seda võimalust. Muidu pole sul võimalust mittemunn olla. Inimlik ja elamisväärne keskkond kujuneb ikkagi mingite ebatäiuslike uskumuste poolreligioosse omaksvõtmise käigus selle omaksvõtmise enese pärast, mitte kõige mõistuse kohtu ette asetamise teel. „Grafiti” on kohatisele pikantsusele vaatamata üsna traagiline lugu sellest, kuidas inimlikkus tuuakse ohvriks tõele. Janek Vadi tegi ses lavastuses vastuolulist, enda ümber inimesi ja inimlikkust tahtmatult ja sellest ise aru saamata hävitavat tõejanulejat mängides väga hästi läbi tunnetatud rolli. Superrolli lõi ka Liina Olmaru, kes koos Aarne Soroga esindas põhimõttelagedaid, iga hinna eest rõõmsameelsust püüdlevaid pinnalisi väikekodanlasi.

Treeninguid ei krooni edu

Omal moel tõe asemel inimlikkust ja ratsionaalsuse asemel udu armastama kutsub ka Tubina uusim lavastus „Paanika”. Lavastuse tegelasteks on mehed, kelle ellu on siginenud hirmud, mõranemas on nende sisemine kooskõla ja klapp pere, kaaslaste ja ühiskonnaga. Algselt üritavad mehed sest jagu saada ratsionaalsete lahenduste abil, pöördudes new age’liku, 60. aastatest hoogu kogunud psühholoogilise minanokkimise poole ning praktiseerides selfhelp-raamatute ookeanis kokku keedetud egoteraapiaid. Neid viljelema pandud Raivo E. Tamme irooniline enesele totter tundumine karikeerib suurepäraselt seda sorti perversseid minatreeninguid. Metoodilisi treeninguid ei krooni edu. Tamme kangelane saab teraapia järel enesest ja maailmast veel vähem aru kui enne ning paistab, et kaugel pole aeg, kui tema aduvus haihtub totaalselt, asendudes lodeva soiguva jõuetusega. Ka pikemalt minatreeningutele pühendunud Riho Kütsari tegelane esildub üha haiglasema ja närvilisemana. Mõrasid ilmneb ka Ain Mäeotsa tegelase väliselt läikivas toimetulekus. Sisse tuuakse vihjed Pedro Almodóvari kuulsale filmile „Räägi temaga”, mille lihtsustatud sõnumiks on, et rääkida tuleb isegi siis, kui ei ole kuulajat. Almodóvari filmide üks taustu on ka see, et sa ei tea, kust võivad tulla säde, iha mootor, elu edasikandev tugi. See, mis meie maailmas asju suunab ja koos hoiab, võib peituda ja ilmneda kus tahes, ootamatult ootamatutes paikades.

Raviv efekt lihtsast lobast

Ka „Paanika” annab mõista, et tõde ja lahendus ei saa olla mingis kavakindlas funktsionaalses ratsionaalsuses, plaanipärases teraapias. Raviv efekt võib tulla suvalisest lobast, kohe, kui tunda, et sind ei ravita ootuses, et saa juba terveks, vaid sõbrad on sinuga lihtsalt koosolemise rõõmust. Paranetakse, sest mõistetakse, et koos ollakse koosolemise, mitte ravi, targaks- või tugevakssaamise või mõne muu vahendliku tagamõttega. Nii räägib seegi lavastus selge sihi ja välise funktsioonita irratsionaalse koosolemise ja kokkukuulumise vajadusest ning sellest, et lihtsas suvalises sogas kulgeda on nii mõnigi kord inimlikum kui kõiges plaanipärast ratsionaalsust hinnata. Ka väga lihtsate ja suures plaanis tühiste asjade usk võib inimesele anda piisava kokkukuuluvustunde ja tegutsemisiha. Pille-Riin Purje on pidanud siinsest vaatlusest välja jäänud „Kogujaid” Tubina üheks terviklikumaks lavastuseks. Sellega nõustudes lisan, et Tubinal kukuvad vormilt täiuslikumana välja just tööd, mis tehtud väiksematel lavadel. „Grafiti” oli huvitavale sisule vaatamata eklektiline, mitmetes rollides oli Niskamäe lugudest tuttavat ugalalikku rahvalikkust, mis kohati kippus lämmatama lavastuse psühholoogilist peenust. „Paanika” oli selles mõttes terviklikum, popkultuurielemendid kandsid lavastust hästi ja võimendasid põlvkondlikku kamraadlikkust. Ometi lõhkus miski ka selle lavastuse intiimset kandvust. Kohati tundus, et mängiti justkui laiema publiku seas kergekaalulist resonantsi püüdes. Võru teatriateljees ja Viljandi Lennukitehases tehtud lavastuste puhul sellist tunnet ei olnud. Kui Tubinal õnnestuks tuua suurtele lavadele oma off-lavastuste intiimsus ja kompromissitu stiilipuhas rahulikkus, sünniks küllap ka Tubina laialt tunnustatud suurlavastused.