Tagasihoidlikult koomiline
«Pisuhänd 2». Aastal 1913 trükis ilmunud ja aasta hiljem esietendunud näidend sai järje.
uus lavastus «Pisuhänd 2» on Eduard Vilde näidendi mõtteline järg. Selle teksti autori ja lavastaja ambitsioon on vähem auahne ja rohkem edasipüüdlik.
Osa Vilde tekstist on Palu küll laenanud, aga ülejäänu iseseisvaks edasi arendanud. Ka paralleelid Ago-Endrik Kerge 1981. aasta telelavastusega on paratamatud, kuigi tuttavate veidrustega tegelasi laval kohata on värskem kui tugitooliteatris.
Lisaks tuttavatele tegelastele on Palu tekstis äratuntav sarnasus ka «Pisuhänna» ülesehitusega. Loo keskmes on taas vana Vestmanni viltu vedav äritehing, mille lahendus selgub alles loo lõpus.
Lõpplahendus on loomulikult nutika Piibelehe mahhineeritud ja perele igati kasulik. Ja kuigi ülesehituselt lihtne, on etendus kaks vaatust pikk ja algab peaaegu sealtsamast, kus Vilde lõpetas.
Mõningast aega haigevoodis olnud August Vestmann (Hannes Kaljujärv) on tagasi kinnisvaraäris. Tema väimees, ehitusinsener Ludvig (Karol Kuntsel) on jälle hädas uue romaani kirjutamisega, Ludvigi naisel, peretütar Matildel (Kärt Tammjärv) on käsil doktoritöö ning teine peretütar Laura (Maarja Johanna Mägi) saabub koos abikaasa Tiiduga (Ken Rüütel) pulmareisilt.
Uued küljed
Nende nappide sündmuste sees annab lavastaja võimaluse igal tegelasel omal moel esile pääseda. Monoloogid ja kahekõned avavad tegelastes senitundmata külgi.
Vestmanni näeb publik spordiriietes aktiivselt põlvetõsteid tegemas ja tema äriajamisstiil on võtnud ohtlikud mõõtmed. Ludvig on minetanud kõne- ja tegutsemisvõime. Matilde enesekehtestamine on kaotanud igasuguse mõjujõu, kuid Laura on leidnud endas uusi andeid.
Isegi majapidajanna Liina (Külliki Saldre) on leidnud endale armastuse. Tiitu mitmeplaanilisemaks kirjutada või lavastada pole põhjust, piisavalt salapära on temas juba algsel kujul.
Kõige armsama paari laval moodustavad Saldre ja Kaljujärv. Saldre lahkelt hellad käed ja Kaljujärve vimkadega põlved on kokku südantsoojendavalt lihtne ja ilus. Vestmanni ja Liina eluterve kirglikkus ja lapsemeelne huumor teevad neist parima eeskuju kõigile põlvkondadele ja muudavad vanuse väärtuseks.
Tegelaste selline avamine muudab nad küll mitmeplaaniliseks, aga aeglustab loo kulgu ja röövib sellelt lõpuks ka lusti ja teravuse. Publik saab naerda pigem vähe, muheleda rohkem ja seda isegi lavastuse kõige teravamate naljade peale.
Laura koristab ootamatu kergusega jalust sangpommi, mida enne teda Vestmann ainult korra tõsta jõuab ja Ludvig liigutadagi ei jaksa. Sangpommi tegevustikku toomine mõjuks lihtsakoelise situatsioonikoomika ja juhuslikuna, kui see ei viitaks lavastusele «Kauboid ja vampiirid», kus samuti sangpommidega jõudu kaalutakse.
Viimases katsutakse füüsilist jõudu. Palu kaalub aga sangpommiga vaimseid võimeid ja on seda tehes vähemalt sama vaimukas ja terav kui Vilde.
Tühjad lehed
Hästi mõõdetud tööd on teinud ka kunstnik Maarja Meeru. Väljapeetud ja maitseka elutoa avarus väljendab perekonna jõukust. Vaimukalt on kunstnik tõlgendanud Ludvigi töölauda, millel kahes kõrges virnas on tühjad paberilehed ja nende vahel topsis hulk pliiatseid. See loob mänguruumi, mida Kuntsel osavasti ka tegelaskuju kehastamiseks ära kasutab.
Mõni valjemini öeldud sõna või kiirem liigutus paneb Ludvigi võpatama ja tarretuma. Ja nii ei jõuagi ta paberite kortsutamisest ja pliiatsite teritamisest kirjutamiseni. Vastupidi Kuntselile, kes mängib Ludvigi kromosoomideni koomiliseks tegelaseks ja kinnistab sellega lavastuse komöödiažanrisse liigitamist.