Arvustus. Tänapäev põrkub vabadussõjaga
lavastus «Soomusrong nr 7» sõidutab vaatajad rohkem kui saja aasta tagusesse aega, mis tänapäevaga põrkudes tekitab lõbusaid olukordi.
Lavastuse pealkirjas mainitud soomusrong on koduks värvikale kambale, kes elab aastas 1919. Komandör kapten Varese (Saara Nüganen) valvsa pilgu all peavad vahti äksi täis koolipoiss Mihkel (Andres Mähar) ja Soomest vabatahtlikuna appi tulnud tulihingeline Jussi (Ken Rüütel). Toitu aitab lauale tuua setu Olga (Ragne Pekarev), eluks vajalik vara pärineb aga baltisaksa aadliku Axel von Scheißekringeli (Margus Jaanovits) perelt.
Soomusrongi juurde ajakapslisse jõuavad kolm tänapäeva inimest: vallavanem Gunnar Männik (Sepo Seeman), kelle sehkendamine paneb muigama, ettevõtja Indrek Käru (Reimo Sagor), kes on tagasihoidlik, kuid asjalik, ning suure päevalehe peatoimetaja Pille Murakas (Lena Barbara Luhse), kes jahib sihikindlalt tõtt.
Põnevad nüansid
Kui see kirev seltskond kõik korraga laval tegutseb, käivad vaataja silmad pidevalt siia-sinna, et mõnest põnevast nüansist mitte ilma jääda. Esietendusel pakkus enim põnevust Margus Jaanovits, kes kentsaka aadlikuna pani ka lava serval seistes väikeste vimkade või lõbusate ilmetega muigama.
Lavastuse esimene vaatus on pigem jantlik ning nilbed naljad ja vandumine võivad peenema maitsega vaatajale pettumust valmistada. Teine vaatus on seevastu rahulikum ja tõsisem. Sealgi on omajagu roppusi, kuid rõhk on tegelaste ning nende aadete avamisel, mis annab lavastusele sügavust.
Setu naine Olga näitab oma pehmemat poolt, soomlane Jussi avab publikule südame, ajakirjanik Murakas peab rahvaväelastega filosoofilisi vestlusi ning IT-ettevõtja Käru paljastab salajase projekti, mis on ta metsa viinud.
Lavastuse lõpus avab ka kapten Vares enda seni varjatud külje, astudes lavale punases kleidis ja esitades kaunist moderntantsu. Tema voolavad ja graatsilised liigutused näitavad, et sõdurikuue all peitub õrn hing.
Tantsunumber viitab Ella Ilbakule (1895-1997, tantsija, alustas iseseisvaid tantsuõhtuid aastail 1918 ja 1919 Tartus ja Tallinnas, aastast 1921 esines peamiselt Lääne-Euroopa riikides – toim). See kinnitab Varese kultuurilembust, millele juba lavastuse alguses vihjati. Koreograafia on ilus ja tegelase duaalsus usutav, kuid punane kleit, mille naine justkui metsast leiab, mõjub stseenis veidi kohatult.
Kaks ajastut
Kahe ajastu kõrvutamisel tuleb hästi esile, kui palju on elu saja aastaga muutunud. Rahvaväe unistused on ammu täitunud ja maailm on arenenud nii palju, et tänapäevane ärimaailm tundub kui muinasjutt.
Ajastute vahet suurendab veelgi see, et tänapäevaste tegelaste ideed on kohati äärmuslikud: väide, et Eesti on konstruktsioon, või äpi kaudu vaikuse müümine paneb meie kaasaegsedki kulme kergitama.
Nii jääb mulje, et tänapäeva haritud noored tegelevad pseudoprobleemidega ja arvavad, et kõik siin ilmas on sotsiaalne konstruktsioon. Kas tulevik ongi väljamõeldud probleemide päralt või peaks midagi ajaloost õppima ja vaba Eesti hoidmisele keskenduma, see jääb juba publiku otsustada.
Lavastuse ajaloolisus ulatub eelmisest sajandist kaugemalegi. Selleks kasutatakse hästi ära Axel von Scheißekringelit, kelle teadmised mõisarahva ja talupoegade suhetest ja pajatused esivanematest loovad seoseid varasema ajaga. Ajaloolisele taustale annab juurde ka kapten Vares, kes muude märkuste hulgas avaldab, et Vares on tegelikult pseudonüüm, mille ta võttis, kui pidi vabadussõtta minekuks meest teesklema.
Mitmekesine andekas näitetrupp toob lavastuses «Soomusrong nr 7» humoorikalt esile Eesti arengu saja aasta jooksul. Selle vaatajal tasub end valmis panna mahlase keelekasutuse kuulamiseks.