Lavastust käsitlesin kui kummardust helilooja Lepo Su-merale, kelle kümnest helitööst balleti muusikaline osa koosnes. Südamliku lisaväärtuse tekitas tõik, et lavale astunud solistideks olid ühtlasi Sumera muusikutest tütred – pianist Kadri-Ann Sumera ja viiuldaja Eva-Maria Sumera – läbi kelle kohalolu oli ka helilooja ise sümboolses mõttes laval füüsiliselt esindatud.

Mängu keerukas seos lavastusega. Silda tantsu ja muusika vahel oli üritatud luua kostüümidega – nii solistid kui ka tantsijad kandsid sarnase moega kostüüme – kuid minu jaoks jäi tants siiski teisejärguliseks.

Lavastuse “GO-mäng kahe-

le” tantsulist kujundust nimetaksin lihtsalt koreograafiliste episoodide gaalaks. Balletiartistidest paaridele ettekandmiseks jagatud stseenid mõjusid killustatutena ega moodustanud lavastust läbivat mõttelist tervikut.

Tehnilisele teostusele etteheiteid teha samas ei saa – ballett sisaldas ilusaid ja puhtalt välja tantsitud numbreid, mis oma meeleolus kenasti muusikaga haakusid. Ometi jäid need illustratsioonideks, samal ajal kui sõnumit kandis muusika.

Hiina iidse lauamängu go seos laval nähtud koreograafiaga jäi üsna kaugeks. Eks ole go ju teema, millest eestlased varem suurt ettekujutust ei ole omanud ning seetõttu jäid paralleelid go mängu reeglite ja tantsumeediumis visualiseeritud episoodide vahel ka üsna abstraktseteks.

Küllaltki minimalistlikuks katsetuseks jäi ka lavakujundus, mis ei andnud olulist abi tervikliku süžee tabamiseks.

Rikkalikum elamus kui kontsert. Ilus oli ikkagi. Kindlasti oli “GO-mäng kahele” rikkalikum elamus, kui võinuks olla sama muusikalist materjali sisaldav kontsert. Ning kiita tuleb ka koreograafi – raske ettevõtmine illustreerida tantsuga muusikat, mis ei ole algselt tantsuks kirjutatud, vajab ilmselt päris palju pealehakkamist.