Teatrikunstnik Iir Hermeliin: „Ma pole nii rabavalt koledat kujundust kui „Kirvetüüle“ kunagi varem teinud.“
„See tükk nägi alguses jube lihtne välja – täiesti süütu ning ei olegi midagi erilist vaja,“ naerab lavastuskunstnik Iir Hermeliin, kelle kujundatud hiigellavaruumis esietendub täna õhtul suvelavastus „Kirvetüü“. „Kui veel selgus, et teeme seda Tartus, mitte Setumaal, käisin seda kohta Estiko Kammivabrikus vaatamas ning kogu apokalüptiline trööstitus oli sellesse ruumi juba sisse kirjutatud. Arvasin, et ei olegi midagi vaja ning siis hakkas tulema! Ma ei tulnud selle pealegi, et see muutub nii keeruliseks.“
Tulema hakkas nii hoogsalt, et rabavalt rämeda lavaloo „Kirvetüü“ jaoks on lavaruumil pikkust 45 meetri jagu. Lisaks aga on Kammivabriku tehaseruumi rõdul veel pea sama suur teise korruse lava. „Umbes sama pikk, kui oli Emajõe Suveteatri „Hucki“ lava aastaid tagasi,“ võrdleb kunstnik. „See on samasugune lava kui Alexela kontserdimajas – hästi lai, kuid väga kitsas. Sügavust ei ole üldse. Publikuosa on samuti hästi lai, sestap püüdsime teha niimoodi, et mäng käiks vasakul-paremal-vasakul-paremal ja et keskelgi toimuks midagi.“
Ole aga vapper ja kujunda kõik ära! Ning Iir kujundas mühinal. „Tõesti, see on tohutult keeruline lavastus,“ tunnistab Iir muiates. „Lugu hakkas täiesti oma elu elama, meie püüame kogu aeg ohjadest kinni hoida, aga tundub, et lohiseme sabas.“
Iir meenutab, et kõik algas sellest, kui lavastusmeeskond avastas tehasehoone kaja, mis iga sõna hoogsalt võimendas. „Tekstist ei saanud mitte midagi aru,“ jutustab Iir. „Riputasime musti kangaid ja nüüdseks oleme selle saalikese mässinud lihtsalt musta rüüsse. Enne seda oli seal päris laheda meeleoluga troostitus: kõle ja kivine ja tuhaplokine. Nüüd on see pehmenenud.“
Mastimännid ja bemar laval
Iire loodud lavaruumi mahub kõike: alates poest ning lõpetades metsaga. Mastimännidki, kõrged ja sihvakad, on kohal. Need on päris. „Mastimännid toodi Vastse-Kuustest ühe töötaja metsast,“ kõneleb kunstnik. „Puud tehti juppideks, tassiti nagu legoklotsid Estikosse ja osavad puidumehed võlusid need kokku tagasi.“
Kohale lohistati ka sõiduautod: veneaegne Volga ja räsitud BMW. Viimasel uhke numbrimärk 666 TRA. „Bemar tuli Elvast ja kleepisime numbrimärgi üle,“ räägib Iir ja puhkeb naerma. „Just olime selle reede õhtuks valmis saanud, kui selgus, et bemar läheb laupäeval remonti. Ma ei tea, mis numbrimärgiga see sinna sõitis – kahtlustan, et ikkagi oli numbriks 666 TRA. Ma pole harjunud, et dekoratsioon sõidab enne esietendust remonti!“
Ehkki lava on triiki täis nõukaaegset kraami, pole Iir telesarja „ENSV“ varandusele küüsi taha ajanud. Põhimõtteliselt. „Kuna ma teadsin, et lavastaja Ain Mäeots on ise „ENSV“ sarja teinud, siis hoidsin sellest eemale, sest inimesed vaatavad seda,“ sõnab Iir. „Pealegi püüab „ENSV“ purjetada koomilisel nostalgialainel, aga meie püüame purjetada lihtsalt rabava koleduse peal. Meie märksõnad on okse, sperma ja s**t.“
Sahisevad dressid ja suusamütsid
Vähe sellest, et lugu ise on karm, näevad ohkamapanevalt õudsed välja ka rõivad, mida tegelaskond kannab. Hatustest pintsakutest pidulike pikkade dressideni. „Täpselt niimoodi ju 1990. aastatel oligi ja kõik me niimoodi riides käisimegi,“ lausub Iir, kelle lahke käe alt on trupiliikmetele pähe tulnud pikatipulised suusamütsid ning lössis kaabud. Koledatest prillidest kõnelemata. „Kogu see lugu töötabki koleduse peal.“
Tõsi, elu inetumat poolt on selles lavaloos õige ohtralt. „Nii ebakõlalist ja rabavalt koledat kujundust kui „Kirvetüüle“ pole ma kunagi varem teinud,“ tõdeb ta. „Väga raske on tegelikult maitsetuid asju kokku panna.“ Suurem osa ajasturõivaist, mis pärit kaltsukatest, sekkaritest ja teatri kostüümilaost, on Iire sõnul värvitöökoja katlast läbi käinud. „Ikka mullapruuniks ja porihalliks,“ sõnab ta naerdes.
„Kui ma tavaliselt räägin muna- või sidrunkollasest, siis seekord rääkisin kakapruunist ja arutasime, kas värv on pigem beebikakane või tumedamat tooni. Kostüümikavanditel oli alguses kirjas ka püksitegemise süsteem, aga see jäi ära. Nutt tuleb peale, sest need tegelased on meil nii kohutavalt kurvad ja koledad!“
Rabavalt räme ja tume lugu 1990. aastatest
suvelavastus „Kirvetüü“, Ott Kiluski kirjutatud tume lugu, jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamiku lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, p***ekukkunud ärimees, kooperatiivipoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. Sest enam hullemaks minna ei saa. Või saab?
Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, valguskujundaja Meelis Lusmägi. Osades Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen, Liina Tennosaar, Ain Mäeots, Margus Jaanovits, Jaanus Tepomees, Ragne Pekarev, Kaia Skoblov, Linda Kolde, Merle Jääger, Silvi Jansons, Agu Trolla, Mairo Libba, Hannes Hanimägi, Hubert Uku Prank, Ronald Mäeots ja Rauno Koorts.
Esietendus on täna Kammivabriku sündmuskeskuses. „Kirvetüüd“ mängitakse 14. juulini. Teater ei soovita lavastust alla 14aastastele!