Teoorias tolerant, praktikas veel sallimatu
Noore Rootsi dramaturgi Kristian Hallbergi näidend «Suluseis» Andres Noormetsa lavastuses toob Vanemuisesse poliitiliselt aktuaalsed teemad: eelarvamused sisserändajate suhtes ja kuidas nendega toime tulla. Sõbraliku immigratsioonipoliitika kõverpeegeldus saab nähtavaks Rootsi perekonna ja selle rassismivastasest perepea näitel, kelle põhimõtted praktikas kujunevad vastupidiseks.
Immigratsioon ja eelarvamused on kui teineteise külge kasvanud lahutamatud kaksikud. Rootsi riik reklaamib end avatud, tolerantse ja mitmekultuurilise paabelina, kus võõrad on teretulnud.
Mees, tema ema ja laps
Tegelane K (Margus Jaanovits) on just selline mees, kes selletaolist suhtumist näiliselt toetab. Haritud, kindlate väärtushinnangutega ja uuendusmeelne, tahab ta samas vaimus kasvatada ka kuueaastast tütart Leed (Kärt Tammjärv). Pere juurde kuulub veel K ema (Leila Säälik), kes on pojast aastatega distantseerunud, kuid tahab olla kaasatud poja pere ellu.
Läbi kolme põlvkonna püütakse muuta eelarvamuslikke hoiakuid immigrantide suhtes, kuid antirassistist pereisa K kõige silmapaistvam omadus on tegutseda risti vastupidi oma näilistele põhimõtetele. Lumepallina hakkab mehe tõdemusi ümber lükkama teade pommirünnakust, mis lõpeb konfliktiga Lee ja tema immigrandist lasteaiakaaslase Rašhidi vahel. K asub nüüd seda lahendama ning hävitab sel teel nii oma põhimõtteid kui ka suhteid lähedastega.
Näidendi sisu on nüüdisaegne ja päevakohane. Elust enesest inspireeritud tegelased on realistlikud, kuid nende normaalsuse alt koorub aeg-ajalt välja mingi ebakõla, võimendatud kiiks.
Kõige selgemalt paistab see silma lapses, kelle taltsutamatu emotsionaalsus ja reaalsustaju kadumine viitavad käitumishäirele. Kärt Tammjärv elab tüdruku rolli sisse väga tõsimeelselt ja nüansirikkalt, tabades peenelt lapse siirust, tundlikkust ja ebakindlust maailma avastamisel.
Lee isa põhimõttekindlus veab loo koomiliselt jaburaks. Margus Jaanovits tuleb raevuka, kohati nõutu ja siis jälle impulsiivse pereisa rolliga kenasti toime.
Kõrvaltegelastest kasvataja Janat ja Lee lasteaiakaaslase Rašhidi ema kehastab Maria Annus. Kasvatajana satub ta K vihaobjektiks ja Rašhidi emana näitab ta mehele koha kätte.
Omamoodi tegelane, teiste mõttemaailma kohtunik või dirigent on H (Marika Barabanštšikova), kes jalgpallivilega kutsub teisi ükshaaval ette astuma ja kuulab nad üksipulgi üle. Põnev lavastuslik võte kutsub näitlejaid kiirelt ümber kehastuma ja laseb jälgida tegelaste psühholoogiat. H jääb aga etenduse lõpuni mõneti väljapoole lugu, tema olemasolu või põhjust teised ei küsi.
Valgetes toonides
Lavastuse «Suluseis» muudab sümpaatseks julgus rääkida ebameeldivatest probleemidest ja neid lahendada püüdes häbitult läbi kukkuda. Immigratsiooniga kaasnev kohanemine pole lihtne kummalegi poolele ning läbikukkunud, kuid püüdlik peategelane K võtab oma olemuses hästi kokku mõtted ja reaktsioonid, mis selle teema suhtes ühel poolel võivad üles kerkida.
Etendust läbib valge värvitoon. Seda on nii tegelaste kostüümides kui ka minimalistlikus lavakujunduses, millele kuvatakse finaalis üksteise näojoontesse sulanduvaid tegelasi. Inimesed on sarnasemad, kui esmapilgul tundub.