Palu tunnistab, et festivali idee oli spontaanne, aga organiseerimine polegi olnud nii lihtne. «Kuid see on andnud õpetust ja kogemusi,» tõdeb Palu. Vanemuislaste jaoks on rõhk festivalil kui pidustustel: puuduvad komisjonid, žüriid ja auhinnad. «Inimesed saavad kokku ja näitavad, mida nad teevad ja kuidas mõtlevad, ja pidu tuleb ka,» lubab Palu.
Tiit Palu: teatris ei tohi vabadust kaotada
Heili Sibrits, Postimees
Vanemuise teater soovis Eesti sajanda sünnipäeva puhul endale külalisi kutsuda ja just seetõttu toimub sel nädalal Tartus Vabaduse festival. «Teatri ja meie inimeste jaoks on külalisteks teised teatrid ja nende teatrite inimesed,» ütleb Vanemuise draamajuht ja minifestivali ideejuht Tiit Palu.
– Festivali pealkiri on väga pretensioonikas, miks just vabadus?
Vabadus on habras, seda on lihtne kaotada. Ka sisemisel tasandil. Teatriski ei tohi vabadust ära kaotada, lihtne on paigutuda raamidesse ja künda tähtsa näoga vana vagu.
Seda, et oled vaba ja mida see tegelikult tähendab nii elus kui ka kunstis, peab endale kogu aeg meelde tuletama. Muidu see võibki meelest ära minna. Minu meelest pole see pretensioonikas, vaid lihtsalt tähtis.
Nagu näete, teeb Vanemuine inimese romantikuks.
– Mis on vabadus? Kuidas te seda tunnetate?
Vabadus on volituste ja kohustuste tasakaal, mille hoidmiseks tuleb maailma ja enda vahekorda igal hetkel ümber mõtestada. Nii inimese kui ka riigi tasandil. See algab loomulikult deklaratsioonist olla vaba, kuid ei püsi niisama. Vabadus pole ühepoolne.
Vabadus on ka uudishimu ja usaldus teiste vastu. Küünilisus, ühepoolsus, vastu andmata võtmine ei ole vabadus.
– Millal on oodata ka järgmist Vabaduse festivali?
Kui tänavusest esimesest korrast jääb hea tunne, siis võiks järgmine festival toimuda 2020, kui Eesti teater saab sada viiskümmend.
Eesti teatri alguseks peetakse Koidula autorilavastust «Saaremaa onupoeg» Vanemuise seltsis jaanipäeval 1870. Vanemuise teatrile tähendab see terve hooaja täitmist peale tavapärase töö ka erilise sisuga: lavastused, näitused, konverentsid, trükised. Tingimata tuleb kutsuda ka külalisi.
Vabaduse festivali nimi sobiks ka sinna hästi, sest Vanemuise seltsis peetud Jakobsoni kolm isamaalist kõnet andsid kõvasti hoogu rahvuslikule liikumisele, mis tõi meile meie vabaduse. Hea, kui see festival ei muutu kohustuseks, see toimugu vaid siis, kui selleks on päriselt soovi.
-Hooaeg hakkab kohe-kohe läbi saama, kuidas Vanemuisel 2018. aasta mais läheb, milline on teatri tervis?
Draama hooaeg on olnud äärmiselt huvitav. Plaanid olid julged, natuke kartsin, et asi võib kiskuda liiga sügavamõtteliseks. Järjest tulid välja «Medeia», «Faust», «Kalevipoeg» ja Pepeljajevi «Ussisõnad» – juba ükski neist on paras risk ja pähkel. Kõik need õnnestusid ning tõlgendavad oma tüvimaterjali uuel moel. Need neli on pool hooaja esietendustest. Igal lavastusel on taga oma lugu, kelle ja mille jaoks see on plaani võetud.
Teatrit teevad ikka inimesed. Üks õnnestumine toob kaasa teise, tekivad julgemad mõtted, tekib soov edasi liikuda. Seda edasiliikumise tunnet on praegu Vanemuises hästi tunda. Trupis on terved suhted, vastastikune usaldus ja uudishimu.
Väga hästi on kohanenud neli aastat tagasi Ojasoo kursuselt tulnud noored näitlejad (2014. aastal lõpetasid XXVI lennu Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Kärt Tammjärv), nende tulek on muutnud tervet teatrit ja laiendanud piire, milles saame tegutseda.
-Kevadisel teatripeol tõi Marian Heinat Vanemuisesse parima naisnäitleja tiitli. Mida selline tunnustus teatrile ja teile, draamajuhile tähendab? Kui nüüd meenutada kurikuulsa «Tujurikkuja» sketši «Üheksa aastat teatripreemiata. Vanemuine»…
Ma ei ole seda sketši näinud, ma ei olnud siis ilmselt Vanemuises. Kas see sketš on oluline kultuurisündmus, millest juhinduda?
Loomulikult olen Mariani ja kogu meie trupi üle uhke. Marian sai preemia osa eest lavastuses «Laineid murdes». Tema pühendumus ja kaaslaste toetus viis selle võimsa rollini. Sündis näitleja, sündis jäädavalt. Elu läheb edasi, iga päev tuleb alustada otsast peale. Vanemuine on väga suur teater ja seal on väga palju inimesi, kuid see ei välista pühendumise ja vastastikuse toetuse võimalikkust.
Repliigi korras tuletan meelde, et 2015 sai siis Vanemuises töötanud lavastaja Andres Noormets parima lavastaja preemia, üks tema auhinnatud lavastus oli Vanemuise «Deemonid».
– Olete 2013. aastast Vanemuises draamajuht, vaikselt ja kindlalt on Vanemuine püsinud oma teel: repertuaaris on nii rahvalavastusi kui ka suurema kunstilise riskiga lavastusi, end on saanud proovile panna nii mõnigi algaja lavastaja, saalis on rahulolev publik, kriitika on ka üsna toetav, viimastel aastatel teatriga liitunud noored on suures osas Tartusse jäänud. Kaugelt vaadates paistab kõik nagu korras olevat. Mille üle te ise nendel aastatel tehtu üle uhke olete?
Olen tegelikult hakanud alles viimasel aastal aru saama, kuidas Vanemuine toimib. Tulin Vanemuisesse pärast teatrikooli 1996 ja läksin 2001 Endlasse. See Vanemuine, mis oli varem, ja see Vanemuine, kuhu tulin 2013 draamajuhiks, on täiesti erinevad teatrid. Nüüd tehakse asju suurelt ja uhkelt.
Saan aru, et see on olnud teadlik otsus, sest teine valik oleks olnud Aivar Mäel kunagi teatrit üle võttes teha asju väikselt ja kahvatult. Seda joont on hoitud ning ilmselt on see suure teatri tegemine muutnud ka Tartut natuke suuremaks linnaks. Ma ei ole küll muusikalide asjatundja, kuid tundub, et mõnigi neist ei jää ei teostuselt ega ka glamuurilt välismaa eeskujudele alla.
Ka draama puhul ei keela keegi suurelt mõelda. Vanemuises on võimalik suuri asju hästi teha ja mängida, see loob pinna arengule. See mõte võib tunduda triviaalne, aga töö endaga võib olla raske: tuleb olla julge, peab mõtlema lõpuni, tasub töötada suurte ideedega.
Ma ei tea, kas mujal tehakse seda, aga leppisime meile Ojasoo kursuselt tulnutega kokku, et kolme aasta järel kogun lavastajatelt tähelepanekud ning analüüsime tagasisidet omavahel. Need vestlused olid avameelsed, tagasiside oli esinduslik ja sealt võisid noored saada üliolulist infot, kuidas neid nähakse ja mida neilt oodatakse.
Noorte näitlejate esimeste aastate jälgimine ja vastastikune analüüs on kasulik ka kunstilisele juhile, sest võimaldab kujundada järgmisi töid nii, et see on kõigile kasulik.
Praegu on Vanemuise draamas kahtlemata tõusu aeg. Mul on rõõm olla selle juures.
– Aga mis on valu- ja murekohad?
Mulle on valus see, mis on juhtunud palkadega, mis pole muidugi olnud teatris kunagi suured. Riigi otsus on olnud tõsta kultuuritöötajate miinimumpalk võrdseks keskmise palgaga. Nelja aastaga ongi sellele väga lähedale jõutud.
See on toonud kaasa olukorra, kus aastakümneid teatris olnud näitleja tasu polegi suurem kui äsja koolist diplomi saanud näitlejahakatisel. Mida see ütleb näitleja töö, tema panuse, kogemuse, tema karjääri kohta? Ja mida ütleb see noorele, kes tuleb teatrisse: ta jääb igavesti miinimumpalgaliseks?!
Loomulikult motiveerib näitlejaid peamiselt huvitav töö, kuid praegune olukord teeb ikkagi kurvaks.
– Kuidas olete rahul trupiga?
Meil on trupis mõni vaba koht. Alustasime just koostööd lavaka kursusega, mida juhendab Anu Lamp. Nad teevad Vanemuisega koostöös vähemalt ühe lavastuse ja ühe lavastuse teeb ka selle kursuse lavastajatudeng.
Kui kõik läheb hästi ja vastastikku sobib, siis võibolla tuleb sealt meile täiendust 2020. aastal. Praegu on trupis hea seis, kuid koormused on väga suured.
– Pärast Andres Noormetsa lahkumist Ugalasse on Vanemuises tööl vaid üks lavastaja, Ain Mäeots. Suure teatri kohta vähe.
Hiljuti polnud Vanemuises ühtegi lavastajat. Meil on praegu üks nominaalne lavastajakoht täitmata, aga see ei tähenda, et lavastusi ei tehta. Paaril viimasel aastal on trupist esile tõusnud lavastamissooviga näitlejad Priit Strandberg, Reimo Sagor, Tanel Jonas ja Karl Laumets. Pärast õnnestunud esimesi töid peavad nad tingimata tegema ka järgmise.
Lisaks külalislavastajad Eestist ja välismaalt. Ka Andres Noormetsaga jätkub koostöö, tema järgmine lavastus Vanemuises tuleb juba novembris.
-Kui meelsasti tahavad külalislavastajad Vanemuises tööd teha?
Mulle on jäänud mulje, et Vanemuises tuntakse end hästi, sest siin on hea näitlejate ansambel ja siin saab teostada suuri ideid. Sellest hooajast mõelgem kas või Hendrik Toompere «Fausti» ja Saša Pepeljajevi «Ussisõnade» peale.
– Mis uuendusi teater vajaks ja mida on oodata uuel hooajal?
Kui see hooaeg oli EV 100 ja ülejärgmine on V 150 (Vanemuine 150) tähistamise hooaeg, siis järgmine võiks olla rahulikuma hingamise aasta.
Muidugi teeme uusi lavastusi. Nende seas on Moisés Kaufmani «33 variatsiooni» Heiti Pakilt, Ingmar Bergmani «Persona» ja Ott Kiluski «Kirvetüü» Ain Mäeotsalt, minult endalt Brechti «Kaukaasia kriidiring», Martin Alguse «Midagi tõelist» Andres Noormetsalt, Eugene O’Neilli «Pikk päevatee kaob öösse» Üllar Saaremäe lavastuses ja veel nii mõndagi.
«Pikas päevatees» mängivad isa ja poega Hannes ja Rasmus Kaljujärv. Kuid juba valmistame ette ka juubelihooaega: tellime tekste ja plaanime sündmusi.
Septembris sõidame Ameerika Ühendriikidesse. Juhtus nii, et Rein Taageperale meeldis lavastus «Põlenud mägi» ja ta soovitas New Yorgi Eesti majal meid külla kutsuda. Nii saabki teoks Vanemuise draamatrupi esimene reis ookeani taha, mängime New Yorgis ja Washingtonis. Võtame kaasa ka «Punamütsikese» lavastuse sealsete Eesti koolide lastele mõeldes.
Mul on olnud pikalt mõttes tekitada juurde üks teatriauhind. See võiks olla Herta Elviste ja Lembit Eelmäe mälestuseks loodud vana näitleja auhind, mille mõte on tõsta esile pika teatrielu, kogemuste ja traditsioonide kandmise väärtust. Näitlejad mängivad lõpuni välja, teatrites peab olema ruumi ja sõnaõigust ka neile.
Kui näitleja kaob lavalt, siis ununeb ta publikul kiiresti. Selline auhind aitaks hoida alles Herta ja Lembitu pikka ja ilusat lugu. Räägitakse, et varsti elame 100-aastasteks; siis need ärksad elutargad inimesed tahavad ju näha ka teatris 100-aastaseid näitlejaid. Võibolla õnnestub see teoks teha.
Selline tulevikupilt selle intervjuu lõpuks. Ja kui nüüd lugejale tundub, et teatris on kogu aeg pidu ja välisreisid ja festivalid ja auhinnad, siis – jah, nii see tõesti võiks olla!
VABADUSE FESTIVAL
17.–19. mai Tartus
Miks on Vabaduse festivalil just need lavastused, selgitab Tiit Palu:
«Gruusiast tuleb sealne vanim erateater, mille kunstiline juht Avtandil Varsimašvili on ka sealse suure Gribojedovi-nimelise vene teatri kunstiline juht. Brechti «Kaukaasia kriidiringi» pole seni Eestis lavastatud, selle näidendi tegevuspaik on Gruusia. Nad on seda lavastust mänginud nii Euroopas kui ka Ameerikas, see on nende vaade Gruusia lähiajaloole läbi selle Brechti mõistuloo. Varsimašvili lavastas mõni aasta tagasi Vanemuises «Armastan, armastan, armastan».
Soome lavastus on Eestis hästi tuntud Kristjan Smedsi ning Jari Juutise projektiteatrilt, seda lavastust Dostojevski «Kuritöö ja karistuse» ainetel on mängitud ka näiteks Avignoni ja Edinburghi tippfestivalidel.
Läti lavastus «Seened lõhnavad» Valmiera teatrist on saanud sealse aastapreemia parima väikese saali lavastusena. Neid lavastusi ühendavad kõrged kunstilised eesmärgid, kindlasti on nad eri laadis ning võivad tekitada vastakaid mõtteid. Meie soov ongi näidata, kui erinev võib teater olla.
Selline programm on paljude kontaktide tulemus. Ootasime väga huvitavat lavastust Poolast, seal on olemas isegi Poola 100 raames erifond Balti riikidega kultuurikoostööks, millest saanuks toetust. Kahjuks tekkisid autorikaitsega probleemid ning see idee oligi õhtul. Oli kontakte Leedu ja Rootsi teatritega, eri põhjustel ei teostunud needki küllatuleku plaanid. Meie eelarve on minimaalne, seda õieti polegi.
Programmis on kaks Vanemuise lavastust. Kõigepealt «Beatrice» – see oli sügisel esimene esietendus uuendatud tehniliste võimalustega suures saalis. Tulemus on väga huvitav ning meie arvates võiks see terviklahendusena (Siret Campbelli tekst, Ain Mäeotsa lavastus, Emer Värgi videolahendused) pakkuda rahvusvahelist huvi. Festivalil on võimalus seda lavastust esitleda.
Teine, samuti Mäeotsa lavastus, «Härra Biedermann ja tulesüütajad» esietendus alles kaks nädalat tagasi. Selle panime programmi kui ühe eelmise sajandi Euroopa tippnäidendi tõlgenduse, mis pealegi saab niiviisi sel kevadel veel ühe vajaliku mängukorra. Vanemuine mängib neil päevi ka teisi lavastusi. Seega pole piirid ranged.
Mingis mõttes kordub seda festivali korraldades inimestes õhin, millega eesti haritlased ja käsitöölised hakkasid kunagi tegema Vanemuise seltsi: mitte raha ega kuulsuse pärast, vaid enda arenguks ja ühiseks rõõmuks. Rõõm uue asja tekkimisest peaaegu mitte millestki on suur asi.»
15.05.2018