Traditsioonilisuse ja tänapäevasuse kombinatsioon riukalikus pillerkaaris
Vaatemänguline, haarav ja visuaalselt võrratu lavastus «Peer Gynt», mille ainuke kitsaskoht on see, et vaatajal on kõigi loo sündmustega raske järge pidada. Kahe vaatamiskorra järel tundub, et lavastuse käigus juhtub lihtsalt nii palju, et vaataja ei tohi hetkekski tähelepanu kaotada. Samas peab jõudma imetleda ka unenäolist lavakujundust, mitmekülgset koreograafiat ning Solveigi (Liisbeth Kala) kurbkauneid lauluviise.
«Peer Gynt» on selle sügise üks suurejoonelisemaid lavastusi, seda nii etendajate arvu kui ka algmaterjali mahukuse poolest. Eepose lavalaudadele seadmine on arusaadavalt suur ettevõtmine. Ugala on selleks appi kutsunud ja Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid.
Lavastuse nimiosa täidab Martin Mill, kelle poisilik hoiak korvab tegeliku vanuselise ebakõla. Nimelt on Peer Gynt loo alguses noor poiss, kes oma vaesele emale krutskite ja iseseisvuspüüdlustega peavalu põhjustab.
Lavastuse lõpuks on Peer Gyntist saanud elu näinud rändaja, kes jõuab pärast pikki aastaid tagasi kodusadamasse. Martin Mill kehastab usutavalt mõlemat Peeri, kuigi tegelaskuju loomise vahendid lavastuse käigus palju ei muutu.
TÜ VKA 14. lennu näitlejatudengid täidavad enamjaolt massistseenide osi. Neid on nii eripalgelisi, et «Peer Gynt» on näitlejatudengitele suurepärane võimalus oma andeid mitmekülgselt demonstreerida. Saadakse hästi hakkama nii keerukate koreograafiate, retsitatiivi kui ka laulmisega, eriti saab vokaalset võimekust näidata Liisbeth Kala Solveigi rollis.
Nii värvi kui ka tumedust
Noorte elujanu ja mängulust mõjub väga loomulikult, kuid teisalt tõukub ka lavastuse stseenidest.
Maroko peo stseenis hüüavad noored joobnult: «Mind ei saa tõsiselt võtta, sest ma olen veel nii noor!» ja see õigustatud muretuse seisund on täpselt see, mida ka Peer oma eksirännakute alguses tunneb.
Peeris põrkuvad kaks poolust: ühelt poolt on ta filosoofiline rändur ning elu mõtte otsija, teisalt elab hetkeliste naudingute nimel. «Põrgusse kõik mälestused!» hüüab Peer. Parem katsetada, proovida kõik omal nahal läbi ja jõuda kogemuste kaudu iseenda tuumani.
«Peer Gyntis» on suurvormile kohaselt ühendatud eri žanrid ja meelelaadid. Esimese vaatuse pillav värviküllus ja nooruse joobumus jõuavad teises vaatuses sügavamate ja süngemate sfäärideni. Lavastuse keeruka rännakuga järge pidada ei ole alati kõige kergem, aga selle puudujäägi lunastab Kristjan Suitsu imeilus lavakujundus. Siin pole jälgegi skandinaavialikust minimalismist ega pooltoonidest.
«Peer Gynti» lavalt ning kostüümidest paistev on värvide ja vormide pillerkaar. Olgu selleks Anitra võrgutav kamber või Norra ranniku kalavõrkude labürint, «Peer Gynti» kujundus on vaatajale tohutult põnev ning väärib kindlasti esiletõstmist.
Kogu lavastuse jooksul illustreerivad poeetilisi stseene balletitantsijad Külli Reinkubjas ja Walter Stuart Isaacson. Palju tähelepanu on pälvinud beduiinineiu Anitra tants, mille koreograafia lõi 1959. aastal ballettmeister Ida Urbel. Tantsijate duo ilmub lavale alati koos ja see peegeldab lavastuse peamise paari, Peeri ja Solveigi lahusolekut eriti tugevalt, kuid teisalt annab lootust, et viimaks saavad ka nemad kokku.
Reaktsioonid saalist
Oodatult reageerib publik Luule Komissarovile Peer Gynti ema rollis. Komissarov mängib tugeva ema rolli usutavalt välja: pojaga kahekesi olles nahutab nii, kuis jaksab, ent avalikkuse ees kiidab oma last sellegipoolest. Muidu triksterlik ja vastutustundetu Peer on ema-poja stseenides õrnem ja poeetilisem. Ema surm esimese vaatuse lõpus muudab Peeri tõsisemaks. Sealt alates muutub ka kogu lavastuse tempo.
Teine vaatus tervikuna on aeglasem ja süngem, hingekriipivad on vaimuhaigla- ja matusestseen. Peer on vanemaks saanud ja peab jõudma selgusele, kas elu mõtte otsingud on korda läinud või läbi kukkunud. Siiski on ka teises vaatuses humoorikamaid stseene, nagu Aarne Soro kaastundliku vanapagana ilmumine. Tegelasel on nimelt raskusi ühel kabjal tasakaalu hoidmisega.
Tundub, et publiku suureks lemmikuks on kujunenud ka Dovre-vana ehk trolliriigi valitseja (Riho Kütsar). Dovre-vana roll laseb Riho Kütsaril teenitult silma paista. Keset lava troonides on ta ühtaegu nii võimas ja võimukas kui ka koomiline, viimase põhjustab peamiselt üllatav saksa aktsent. Riho Kütsar väärib rohkem rolle, mis tal sel moel särada laseksid!
Dovre-vana õukonna moodustavad teised trollid, keda kujutavad peamiselt TÜ VKA noored näitlejad. Pahelise trolliseltskonna kujutamiseks on valitud väga üllatav kunstiline lähenemisnurk. Kogu seltskonna dünaamilisus ja kokkusobivus on hämmastav.
Siin tuleb eriti tugevalt esile «Peer Gynti» tänapäevasuse ja traditsioonilisuse kombinatsioon. Külmaks see lavastus igal juhul jätta ei tohiks: oma mastaapsuse ja külluse poolest on «Peer Gynt» praegu Eesti ainulaadne.