Trieri lugu sobib lavale nagu valatult
Möödunud laupäeval jõudis tuntud taani režissööri Lars von Trieri filmi «Laineid murdes» lavaversioon Tartu Sadamateatris publiku ette. Alles mõni aasta tagasi dramatiseeritud teos on seni veel võrdlemisi vähe lavastatud ning teatrilaval uudne ka mitte ainult kohalikus kontekstis.
Trieri vastuoluline film «Laineid murdes» (1996) on tekitanud palju poleemikat ning lubab mitmesuguseid tõlgendusi. Tegemist on traagilise looga suure südamega usklikust neiust, kes ohverdab oma vooruse ja elu armastuse nimel, uskudes, et suudab päästa abikaasa elu.
Väikeses puritaanlikus Šotimaa rannakülas elav äsjalaulatatud Bess ei suuda armastatud mehest lahus olla ja palub jumalalt naftaplatvormil töötava kaasa naasmist. Palve täitubki, kuid nagu ikka, on issanda teed kummalised ning mees tuuakse pärast rasket tööõnnetust koju halvatuna. Saades juhiseid nii jumalalt kui ka abikaasalt, asub Bess märtriteele, ohverdades suure ime ootuses oma au, väärikuse ning keha usu ja armastuse altarile.
Erinevaid konflikte ja liine on teoses palju, neile tähelepanu fokuseerimine lubab ka erinevaid käsitlusi. See võib olla lugu allasurutud naistest karmis kalvinistlikus kolkakülas, mida valitsevad mehed. Aga ka lugu indiviidi ja ühiskonna suhetest, võõravihast ja väljaheitmisest. Kindlasti on see lugu suurest armastusest ja ohverdusest.
Samahästi võib teost vaadelda kui vaimselt alaarenenud neiu langemisega isiksusehäire all kannatava abikaasa manipulatsiooni ohvriks. Ning samavõrd kui kõike eelnevat on see puhtakujuline kristlik kannatuslugu. Nii või teisiti sobib Trieri lugu lavale nagu valatult. See on tõeliselt teatri põhialustele tuginev teos, teksti- ja näitlejapõhine materjal, mis üles ehitatud kontrastidele ning vastandustele, valguse ja varju vaheldumisele.
Igasuguse klassika lavaletoomisel on võrdlus originaaliga paratamatu. Tiit Palu minimalistlikus ja ökonoomses lavastuses on Trieri loost eemaldatud kõik üleliigne, kogu müra. Keskendutakse inimlikule läbielamisele ja lähedusele, tegelaste psühholoogilisele arengule ning lastakse näitlejatel särada.
Lavastusele tuleb kasuks seegi, et filmis esinev seks ja vägivald on esitatud kas markeeritult ja vihjetena või viidud vahetust lavapildist väljapoole. See loob pingestatud õhustiku, kus toimumas on alati rohkem, kui silmaga näha võib. Oluline rõhk on ka sümbolitel ja kujunditel, näiteks saab Bessi esimese enese äraandmise märgiks huulte veripunaseks värvimine.
Loo arengut, tegevusruumi ning sündmuste dünaamikat visandatakse helide, valguse ja värvidega. Lava aga valitsevad näitlejad ja Lugu ise. Tervikut toidab Palu muusikaline kujundus, mis erinevalt filmiversioonist loobub sündmusi ajaliselt määratlemast, keskendudes eri atmosfääride loomisele ning emotsioonide võimendamisele.
Lavaversioon keskendub peamiselt loo naistegelastele: nende rollidele ja valikutele puritaanlikus, rangelt reeglistatud, meestekeskses ja suletud kogukonnas. Noort Bessi (Marian Heinat) toetab tema teekonnal vennanaine Dodo (Katrin Pärn) ning kahe naise vahelistele suhetele, armastusele ja tänule langebki teose raskuspunkt. Kolmandana liitub naistrioga Bessi ema (Piret Laurimaa).
Noor näitlejanna Marian Heinat teeb Bessina oma esimese suurrolli Vanemuises. Matkimata Emily Watsoni surematut rolli filmi-Bessina, leiab ja loob Heinat omaenese tee Bessi kõigi varjundite tabamiseks. Tema õrnas, pooltooniderohkes rollisoorituses joonistuvad välja noore neiu naiivne tundeküllus ja tärkav seksuaalsus, religioossus ja intiimne suhe jumalaga, ohvrimeelsus ja otsustavus.
Heinati Bess kasvab läbi lavaloo üha tugevamaks, mida enam elu tema ümber kokku variseb. Kiht-kihilt koorub välja neiu tõeline olemus, maha varisevad kasvatus ja ühiskondlikud dogmad, kaob kõik liigne ja kunstlik, mis pole tema pärisosa. Viimaks teadlikult hukule vastu minnes on väike habras tüdruk teistest vaimselt juba mäekõrguselt üle kasvanud.
Tuumiknäitlejate vahel toimib vallutav dünaamika, milles rollide raskusjõud pidevalt keset vahetab. Jõulisim näide on Katrin Pärna hall, kaine ja kammitsetud Dodo. Bessi ohverduse määr ja saatus jääks üksi laval nähtava põhjal ähmaseks, kuid traagika kogu ulatuse annab edasi üksi Dodo, kelle allasurutud tunded tohutu laviinina valla pääsevad – tema lõputu meeleheide ja lein. Bessi abikaasa Jani (Ivo Uukkivi) kuju jääb naiste kõrval küsitavamaks, tema tegutsemismotiivid ja tunded Bessi vastu raskemini määratletavaks. Jani näol ei ole tegemist filmist tuntud maskuliinse ja seksuaalse «suure armastajaga», pigem langeb rõhuasetus traagilisele õnnetusele ja saadud vigastuste mõjule mehe vaimsele tervisele.
Erilist tähelepanu väärib ka lavakujundus (kunstnik Jaanus Laagriküll). Väga napp ja funktsionaalne lavaruum on üles ehitatud metallkonstruktsioonile, mille luukidena avanevad paneelid markeerivad erinevaid keskkondi ja tegevuspaiku. Metallplaatidele on hapetega töötlemise teel söövitatud mustrid, mis illustreerivad suurepäraselt filmist tuttavat looduskeskkonda ja koloriiti – kohtuvad sinakashallid ja roostepruunid toonid, voogab udu, lainetab meri, üksteisesse sulanduvad taevas ja kaljud. Metalli kõmin ja kolin lisab vajalikke heliefekte, viies vaatajaid naftaplatvormile või kalasadamasse.
Vanemuise «Laineid murdes» on stiilipuhas ja kvaliteetne tragöödia, nagu neid tänapäeval teatrilavadel enam eriti tihti näha ei saa. Kogu kannatuse, kaasaelamise ja katarsisega, mis selle juurde kuulub.