«Tühirand» on aredalt arenev
Mati Unt on Tartu, ja Tartu on Mati Unt. Nii võib mõelda. Mati Unt on paljuski Vanemuine, ja Vanemuine (oli) paljuski Mati Unt. Ka nii võib mõelda.
Aga kas võib mõelda, et kooslus külalislavastaja Ingomar Vihmar, Vanemuises alustavad näitlejad, «Tühirand» ja Mati Unt on ka tänane – ja homne – Vanemuine? Vist ei või. Aga nii võib loota.
Leida tasakaal
Igal juhul – hinnanguliselt alustades – «Tühirand» Sadamateatri laval on värske. On dünaamiline ja liikuv lavastus, millesse on kindla peale püütud killuke autorit. Iseküsimus muidugi, kas Mati Unt ise ilmtingimata peab igal pool sees olema. Isikuna, mõtlemisena. Tundub, et teisiti siiski ei saa. Varalahkunud klassiku mõtleja on selleks liiga tema enda oma, et sellest oleks võimalik mööda vaadata.
Nõnda siis tuleb leida tasakaal – mitte tekitada lavale või filmi või kuhu iganes pisikesi vannabii matiunte, vaid leida undilikule nihestusele omakorda nihe. Ja nii kui asjad nihkuma hakkavad, vaatepunkt kindlasti sinna juurde on Mati oma muhelevheatahtlikul, teravsardoonilisel viisil sealsamas ka olemas.
Tunda laseb, et sellise algülesande on Vanemuise trupp endale ka püstitanud. Kas just samas sõnastuses, aga rohujuure tasandil sarnase. Ning üldjoontes sellega ka kaunisti hakkama saanud – laval ei ole mitte impressioon sellest, kuidas Unt ise seda teksti oleks lavastanud (mis, nagu ülal viidatud, kergesti ju juhtuda võiks), vaid iseseisev, samas autorist tõukuv esteetika.
Antku nii tegijad kui ka publik mulle andeks, et ma siinkohal nii palju võrdlusi, märgiseostusi autoriga pruugin. Mõnikord lihtsalt on nii, et taustsüsteem on liiga ere, et selle ees silmad sulgeda…
Ja nagu tsiteeritaks kavalehel Mihkel Mutti – et traagiline Unt pole kunagi lõpuni traagiline –, on ka lavastuses. Hetk, iseeneses, on ju valus. Lõppenud armastus, mille lõpetamine armastuse taassünnitab – armastuse, mida enam ei taheta. Vähemasti sõnades. Aga mis siiski olemas on. Ja mis siin kohati palaganlikkuseks nihkub.
Mine nüüd ja saa aru, et kas tegemist on tegijate kartusega «liiga ilusaks» või «liiga siiraks» minna, või astub siin elule ajaline, kolmandiksajandiline nihe, mis on teksti kirjutamise ajal elanud inimeste ja praeguste inimeste vahel. Ehk on tõde vahepeal.
Ent siiski on nii, et märatsevat romantikat lavalt saali ei tule. Ei, ei peagi näpuga silma publikule torkama, kired ja tunded ei peagi alasti olema, aga sordiini alt võiksid nad siiski servapidi välja paista.
Väärikas avapauk
Natuke kitsuke on selle lavastuse teine plaan. Kuid – juba teise plaani olemasolu, veelgi enam, taotlus teise (ja kohati ka kolmanda) plaani sünnitamiseks on kiidu- ja tähelepanuväärne.
On olemas mitteametlik termin – «etüüdimõtlemine». See tähendab, et kui teatrikooli üliõpilasele antakse ülesanne teha kolmesõnaetüüd – no näiteks «lamp, tee ja suits» –, siis esimene seos tuleks kõrvale heita. Teine pärast pisukest mõtlemist prügikasti saata.
Kolmandaga pikemalt meeliskleda jne. Ja kui siis juhtumisi ringiga esimese või teise seose juurde tagasi jõutakse, siis on lootust, et need on ka huvitavad ja arendavad lahendused.
Paraku, igapäevases, rearepertuaaris näeme peamiselt esimeste seoste lavale purtsatamist. Siin see nii ei ole.
Samamoodi, esikat vaadates, on see töö, mis esietenduse hetkeks ka (tehniliselt) valmis on saanud. Seega saab lavastus kohe täiemaks, lihaselisemaks arenema hakata. Mis samuti teps mitte igapäevane ei ole.
Niisiis – well done! Vanemuise hooaja avapauk on igati väärikas. Ja nagu ülikoolilinnale kohane – nooruslikult arenemisvõimeline.
Uuslavastus
Mati Unt «Tühirand»
Lavastaja Ingomar Vihmar
Osades Ragne Pekarev, Laura Peterson, Markus Luik, Martin Kõiv
Esietendus Tartu Sadamateatris 5. septembril
Hinded
Lavastus ****
Tekst *****
Näitlejatööd ****
Kujundus ****
Olulisus ****